”Neverlandi” on autor ise kirjeldanud kui raamatut inimestevahelistest suhetest. See on eestlastest ja nendevahelistest suhetest, püüdest üksteist mõista ja kuidas, ning kas üldse saadakse keskteel kokku. Selles on paranoiasse langenud endine näitlejanna, patriootlik eestivenelane ja karile jooksnud suhtes paarike, ning kõiki neid inimesi ühendavad kindlad kinnisideed ja ilmne vajadus teineteise järele. Laiemalt saab raamatus näha eestluse stereotüüpe ja väga tänapäevast keskkonda, kust ei puudu ka praegune välispoliitiline olukord ja sotsiaalmeedia roll. Igaüks neist soovib midagi, aga näib, et nende soovid ei realiseeru täielikult või teevad seda vaid ajutiselt. Usun, et Peeter Paani ”Neverland”-i maailm sobib romaani tegelaste taustamaailmaks ja loo sissejuhatavaks paigaks kenasti.
Raamat algab sõnaotsesesmõttes kohe pihta, kirjutatuna järgemööda nelja tegelase vaatepunktist ning andes seeläbi väga rikkaliku tausta igaühele neist. Tempo on väga haarav, isegi filmilik ja sujuv. ”Klaaslapse” autor Maarja Kangro oli oma arvustuses võrrelnud teost isegi filmilavastaja Darren Aronofskyga, ning seda sarnasust tundsin minagi. Võrdlevalt ütleks vaid, et kui ”Reekviem unistusele” on üdini depressiivne ja sünge lugu (mida ta peabki olema), siis Urmas Vadi ”Neverland” on küll kohati dramaatiline, aga pigem magusalt absurdne.
Kirjutan ”magusalt”, sest tunnistan ausalt, et pole ühtegi teist eesti romaani lugedes nii palju kõva häälega naernud, eriti lõpus. Kui vaid rohkem inimesi kirjutaks nii vaimukalt! Tõsi küll, keskpaigas tundus mulle paar korda karakterite sisemonoloog liialt absurdne, aga lõpp tegi selle tegevusliinide huvitava lahenemise ja imeliku lilla asjaga kuhjaga tasa. Meie obsessioonid ongi absurdsed. Samuti nautisin ma väga seda, kuidas autor samaaegselt kirjutas ühe tegelase mõttekäiku, ning põgusalt teise tegelase mõttekäiku või olekut reaktsiooniks sellele (ilmselgelt ei läinud need tihti kokku). Üleüldine kirjastiil oli väga eneseteadlik ja huvitav. Arvan, et ma nüüd mõistan, mida tähendab väide, et raamatu tegelased on kindlates kätes. Ka keeleliselt on raamat ilus.
Urmas Vadi ”Neverlandi” tasuks lugeda kõigil, kes tahavad end üllatada. Või miks ka mitte lihtsalt naerda?
Kirjastus: Kolm Tarka
Toimetanud: Kajar Pruul
Kujundanud: Andres Rõhu
Ilmumisaasta: 2017