”Tuneesia – Aafrika eksootika ja araablaste külalislahkus” – nii seisab Novatoursi infosedeli peal, ning eksootikat ma tõesti sain. Mul ei olnud Tuneesiale ühtegi ootust ega soovi, seega lasin end üllatada ja haarasin endasse kõik, mis sellel kaunil Põhja-Aafrika riigil mulle pakkuda oli. Eelnevalt olin lugenud, et Tuneesias elavatest araablased valdav enamik on islamiusku, seejuures teistesse religioonidesse suhtutakse suhteliselt leebelt. Samuti teadsin, et kuni kolmandiku Aafrika pindalast moodustab Sahara kõrb ning Tuneesiast Lõuna-Tuneesia. Lisaks uurisin üht-teist raha, vaktsineerimise ja muu sellise kohta. Mis vaktsineerimist puudutab, siis soovituslik on A- ja B-hepatiidi vastane vaktsiin, aga sellele infole sain natuke hilja jälile. Teisest küljest tundsin end terve reisi vältel väga hästi. Kui muidugi 45-kraadises kõrbepalavuses higistamine välja jätta, aga ka see oli omamoodi elamus. Ajaloo osas lugesin peamiselt Kartaago linnast, foiniiklastest ja Puunia sõdadest. Kuid valdavalt tundsin end teadmatuses, sest see oli mu esimene kord Aafrika mandrile astuda. Üks nali ka – reisi alguses oli mul õega võistlus, et kes astub esimesena Aafrika mandrile. Seda tegi tema, aga siis muutsin naljatledes reegleid, et kes astub esimesena Aafrika mullale. Lennujaamast välja astudes jooksin esimese mullalapini, mida nägin. Õde hiljem naeris, et ma olen lapsik ja lapseliku entusiasmiga ma Aafrikasse ka suhtusin.

Mis reisiplaneerimist puudutab, siis sellega tegeles ema (aitäh veelkord!) ja tegu oligi perereisiga. Kaasas oli ka tema tore sõbranna, Reet. Tüübilt oli tegemist paketireisiga, seega oli meil hotell (Club Rosa Rivage, mis asub Monasteris Tuneesia idarannikul) ning kõik söögid-joogid hinna sees. Lisaks sai võtta ekskursioone, millest mina ostsin 2-päevase Sahara, Tunis ja Kartaago (1 päev), Friguia loomapargi ja Aafrika õhtu (1 päev). Seega üle poole reisi olin sisuliselt sõidus, vaid alla poole sai lamada ja rannas ujuda. Kuid alustame sellest, mis mulle Tuneesias kõige rohkem meeldis:

Loodus

Tuneesiat on kirjeldatud kui kontrastiderohket maad, kus leidub mägesid, kõrbe, mägioaase, aga ka rohelust ning helesiniseid mererannikuid, rikkalikult oliivipuid, kaktuseid. Kui Tuneesia lihtsustatult ära lahterdada, siis jagaksin ma looduse kõrbeks, poolkõrbeks ja lopsakaks alaks (ohtralt taimestikku, suured oliivipuud, mäed). Nelja päeva jooksul läbisin kokku üle 1000 kilomeetri (edasi-tagasi), nii et võib öelda et enamus sellest kaunist riigist on vähemalt looduse osas nähtud.

Lõuna-Tuneesia

Sahara kõrb

Saharast sain ma reisi jooksul mitu põnevat fakti teada. Tegu pole näiliselt lõputu liivakõrbega, selline eelarvamus on inimestel kujunenud filmidest. Ma nägin liivadüüne, kivist kõrbe, soolajärve, mägioaasi… Maastik varieerus mõnesaja kilomeetri peale väga palju. Ma poleks osanud seda oodata, sest keskmise arvamuse kohaselt on kõrb vaid liiv ja päike. Liiva tõesti on, aga üllatavalt palju on ka muud. Kuid seal klassikalises liivakõrbes seista ja näha silmapiiril mitte midagi muud peale päikse ja kuldse liiva – see on midagi erilist ja jääb mulle elu lõpuni meelde. Tean, et Marsi maastik on kõvasti kivisem, aga mul oli tunne, et seisan Marsi pinnal. See oli vapustav. Väga lahe oli ka maasturitega üle Chott El Jeridi soolajärve kihutamine. Ühesõnaga, kellel võimalik, siis külastage kunagi Sahara kõrbe.

Kui küsida, et mida ma tegin ühel või teisel Sahara päeval, siis peaksin ma tõsiselt meenutama, sest kõik need elamused sulandusid üheks. Esimese päeva sõit Sahara suunas läbi Kairouani püha linna, Chebika mägioaas ja hobustega sõit. Maasturitega läbi soolajärve kihutamine, Star Warsi küla koos liivadüünide ning kauplejatega. Järgmisel päeval varajane äratus Eesti aja järgi 5:30 (Tuneesia aja järgi 3:30) et püüda kinni Aafrika päiksetõus… Päike muuseas tõuseb ja loojub Aafrikas oluliselt kiiremini kui Eestis, sest pole maakera suhtes nii suure nurga all. Peale päiksetõusu saime sõita kaameliga ning hiljem juba Matmata ning El Jemi amfiteatri suunas. Matmata kohta tasub mainida, et selles piirkonnas elavad Tuneesia põliselanikud berberid, kes elavad endiselt kõrbe koopaelamutes. Tegu pole küll tehniliselt koobastega, aga meenutavad neid. Kui kõrbes võivad temperatuurid tõusta kuni 50 kraadini (on ka üle selle tõusnud), siis nendes elamutes püsib see stabiilselt ligikaudu 25 kraadi juures, seega on tegu väga praktiliste ehitistega.

Põhja-Tuneesia piirkond

Kartaago ja Sidi Bou Said

Põhja-Tuneesia on Sahara vastand. Vahemeri, lopsakas rohelus, minu suureks üllatuseks rohelised mäed… See piirkond meenutas rohkem Kreekat kui Aafrikat ning oli hea vaheldus kahele kõrbes veedetud päevale. Esimene peatus Põhja-Tuneesia suunas oli Tunis ning selle medina ehk vanalinn. Meid hoiatati, et me medina kitsal turul kindlasti ehteid ei kannaks, kuid ma läksin sammuke kaugemale ja jätsin isegi telefoni bussi. Tegu oli siiski olulisemalt sõbralikuma kohaga kui ma ootasin, aga parem karta kui kahetseda. Kauplemisest kirjutan muuseas hiljem. Väga äge kogemus oli esimest korda kõndida päris idamaisel turul, kus kauplesid araablased ja kitsastel tänavatel kaupa müüdi.

Järgmiseks sõitsime Bardo muuseumi, mille pildid on postituse lõpus. Seal asuvad roomaaegsed mosaiigid, mida on leitud igalt poolt Tuneesiast (osad pärinevad ka El Jemi amfiteatrilt). Peale muuseumi oli lühike restoranipaus ning sõit Kartaago linna varemete juurde. Ajalooliselt rajasid Kartaago foiniiklased, kuid Puunia sõdade käigus vallutasid endise võimsa Vahemere kaldal asuva linna roomlased. Nautisin väga nende varemete vahel kõndimist ühest küljest ajaloo, aga ka varjude tõttu, mida päike neile heitis. Päeva viimane peatus enne hotelli tagasisõitu oli Sidi Bou Saidi nimelises linnas, mis on kuulus oma siniste ja valgete toonide poolest nii mere kui ka ehitiste osas.

Friguia loomapark

Reisi eelviimasel päeval sõitsime Friguia loomaparki, kus ma nägin esmakordselt näiteks valget tiigrit, kaelkirjakuid, gaselle, ühte väga kurja näoga jaanalindu ja imearmsat noort elevanti. Elevandid on mitmel pool varem nähtud, aga nii lõbusat elevandipoissi (või tüdrukut), kes oma londiga üles alla lõõtsutab ja lehvitamise peale inimese suunas astub pole ma veel näinud. Tegu oli kahtlemata väga seltsiva loomaga.

Kui mind miski loomapargi juures häiris, siis oli see ainult tõsiasi, et iga liigutuse eest raha küsiti. Kui tahtsid kaelkirjakut toita – 10 dinar, tahtsid kaamelibeebit toita – … dinar, tahtsid pildistada mingi muu loomaga enda õlal – … dinar. Seda oli muidugi igalpool. Sahara kõrbes proovisid väiksed poisid kõrberebaseid sülle toppida, et siis 10 dinaari selle eest küsida. Põhja-Tuneesias Sidi Bou Saidis ootas naine, linnuga õlal, et seda siis jõuliselt sinu peale suruda. Sain oma vitsad kätte paar aastat tagasi Türgis, kui sama asi juhtus ja natuke pettunud olin. Asi pole isegi selles, et selle eest raha küsitakse – ma andsin heameelega raha, kui seda oli ja ei pidanud vee jaoks vms hoidma (eriti oluline kõrbes). Pigem hirmutab mind kui tüüpilist eestlast pealetükkivus. Eestlane enne mõtleb, siis ostab. Päris nii see ei käi, et enne saad teenuse ja siis maksad raha ning kolmanda asjana mõtled, et oot oli mul seda praegu mõistlik võtta. Meil oli kõrbes lausa selline juhus, et kaameli seljast korra maha tulles jooksis mees juurde, andis 0,33l limonaadi kätte (seejuures pudel juba sinu jaoks avatud) ja siis läks eemale. Hiljem tuli ligi ja nõudis raha, kuigi pudel topiti vaat et vägisi kätte. Isegi giid ütles hiljem, et teile tõmmati kott pähe ja tundis end sellepärast natuke pahasti. Kuid selline see Tuneesia juba on. Ma võtsin seda paratamatusena ja enamus ajast sain nendega täitsa hästi kaubeldud ja suheldud.

Aafrika õhtu

Peale loomaparki suundusime Aafrika-stiilis söögikohta, mis nägi väga kaunis ja isegi ootamatult luksuslik välja. Oleksin oodanud isegi natuke lihtsamat kohta. Meile pakuti kolme rooga, millest esimene oli supp, teisena krõbisev nisutoode täidisega (ma ei saanud täpselt aru, mis seal sees oli, kuid see maitses hästi) ja kolmandaks kana ja riis. Lisaks pakuti Tuneesia punast veini, mis oli imemaitsev.

Järgmiseks tulid lavale tantsijad – kaunid araablannad, kes esitasid traditsioonilisi Tuneesia tantse. Vaheldumisi Tuneesia rahvuslike tantsudega esitati meile järsemaid ja äkilisemaid Lõuna-Aafrika tantse, mis mulle isegi veel rohkem meeldisid. Need liigutused, jõulisus ja pühendumus tantsule – ma olin justkui hüpnotiseeritud. Kõige lõpus kutsuti kõik lavale ning kuidagi juhtus nii, et isegi mina ja mu õde tantsisime. Kokkuvõttes meeldis Aafrika õhtu rahvale väga ja jootraha jagati hiljem kaussidesse heldelt.

Üldine mulje, kauplemine ja hotell

Kuidas ma reisiga rahule jäin? Väga! Mulle väga meeldis, et nägin nelja päevaga pool riiki ära, isegi kui osaliselt bussiaknast. Vaadata oli nii palju ja kõige harjumatum oli näha Eestist niivõrd erinevat loodust. Tagasi tulles üllatusin, et nii palju metsa igal pool on. Sahara oli imeline elamus, aga seda oli ka Põhja-Tuneesia koos Kartaago, loomapargi ja muude elamustega, mis reisilt sain. Meil oli Sahara reisil imetore giid Piret, kes rääkis väga haaravalt Tuneesiast, tuneeslastest ja islamiusust üleüldiselt. Rääkis, kuidas viimastel aastatel on riigis tegelikult kaos (Araabia kevade järgne periood siiski) ja inimesed ei hooli loodusest, ka prahti nägime bussiaknast väga, väga palju. Eriti just linnade juures. Levib salakaubandus ja inimesed pole valitsusega rahul. Miinimumpalk on Tuneesias midagi 380 dinaari kanti, mis on alla 150 euro kuus. Seda kõike teades mõistsin, miks kauplemine nii oluline on. Meile tühine raha võib tuneeslase jaoks olla päevapalk.

Kõige huvitavam kauplemiskogemus oli mul Tunise medinas, kus ma hakkasin kauplema üht Tuneesia nukku 5 dinaari peale, peale mida kaupmees rääkis et tegu on käsitsi valmistatud nukuga ja ”it was made by woman like you”. Mulle läks see lause väga hinge ning ostsime suurema nuku 15 dinaari eest. Ma arvan, et lääne turist otsib ka tegelikult ostuelamust. Hiljem lugesin silmaringi reisijuhist üle, et tegu tõesti on rahvusliku nukuga. Oli ka halvemaid kogemusi, näiteks mõni ei läinud hinnas üldse alla ja ütles ”fixed price”, kuigi mujal võis saada oluliselt soodsamalt. Eks see sõltus ka sellest, mille üle kaubelda, sest magneti jms toodangu eest on mõistetav soodsamat hinda küsida, kuid käsitöö on rohkem väärt. Hind sõltub ka sellest, et kui palju turiste ringi liigub. Hotelli juures asuv pood tegi väga suure juurdehindluse, sealt ma midagi ei ostnud. Kuid kõrbes, mil turistid lihtsalt mööda kõnnivad ja üritavad ekskursiooni ajakavas püsida, võib mõne asja isegi 3-6x soodsamalt saada. Eks ma vist paras mustlane olen, sest mulle hakkas see täitsa meeldima.

Mis puudutab tuneeslasi, siis mulle jätsid inimesed pigem meeldiva kui ebameeldiva mulje. Araablased on sõbralikud ja isegi kui näiteks loomapargis lõvisid otsisin, näitasid kõik sõbralikult teed. Inimesed on Tuneesias väga kokkuhoidvad, eriti sugulased ja perekond omavahel (need on islamimaadele omaselt väga suured). Liikluskultuur on lõunamaale omaselt väga närviline ja piibutatakse palju (eriti üks bussijuht kes meil oli), aga oli ka rahulikumaid juhte. Huvitav kogemus oli Sahara reisi alguses kui tee ääres seisma jäime ja kohalikelt sealsamas valmistatud saia ostsime. Kõik ilma euronõueteta. Kirjutan ka lühidalt ühest ebamugavast teemast – terrorism. Tuneesias on terrorioht ja sealsamas Bardo muuseumis mida külastasime, hukkus 2015. märtsis 24 inimest. Päev enne kui me Tunise vanalinna külastasime, hukkus seal lähedal politseinik ja paar tsiviilisikut sai viga. Neid kurbi fakte peab tunnistama ja teadvustama, kuid ei saa ka elu elamata jätta selle tõttu, et maailmas on radikaliseerunud, hulle mõrvareid. Me nägime reisi jooksul palju automaatrelvadega korrakaitsjaid kaitsemas seda riiki terroriohu eest. Kuid see on üks tahk Tuneesiast, nii nagu Eestis on kõrge alkoholitarbimine või purjus peaga sõitmine. Kõik sõltub, millele oma tähelepanu suunata – kas positiivsele või negatiivsele.

Hotelliga jäin üldjoontes rahule. Aafrikas ei tasu tärne usaldada ja tegelikult ei tea kunagi, millise toa (või majakese) saad, kas seal konditsioneer või külmkapp töötab, kas seal on putukaid (meil vedas), kas seal on hallituslõhn (ei vedanud) ning kuidas üldmulje on. Esimesel päeval oli kerge šhokk, sest ma polnud päris sellist majakest oodanud, aga teisel päeval polnud see enam üldse oluline. Viibisin toas vähe aega, enamus ajast reisidel veedaks siiski väljas. Selles osas pole ma kunagi hotellide osas valiv olnud. Mõned eestlased kes teistes hotellides olid, kurtsid et neil olid toas prussakad, aga enamikel polnud suuri probleeme hotelliga. Ema valis hotelli selle järgi, et oleks merele võimalikult lähedal ja linnakärast eemal ning selle me ka saime. Toit oli hea ja valik oli normaalne, kuigi ma sõin pool ajast spagette ja pitsat. Ühesõnaga, mul pole suuri nõudmisi. Lisaks oli kaks basseini ja mõned torud lastele, kust ise ka alla lasin. Baarist sai iga kell kohvi, veini, kokteili või vett võtta ilma rahata. Isa kauples endale isegi kohaliku netikaardi (4GB), mis oli hotelli wifist oluliselt kiirem. Kokkuvõttes on Tuneesia tõesti üks kontrastide maa. Nii looduse, araablaste kui ka reisikogemuse osas. Ühest küljest näeb imekaunist loodust, teisest küljest mustust ja prügi. Ühest küljest on inimesed sõbralikud, teisest küljest väga pealetükkivad. Põhja-Aafrika täpselt sellisena, nagu see on.