Timothy Snyderi uus meeliköitev ajaloolis-poliitiline teos ”Must muld” käsitleb holokausti uues valguses. Ta alustab selle alguse kirjeldamisest, mis juhtus Hitleri peas, kirjeldades ideid ja motiive juutidele suunatud rassiviha taga. Kuigi tunnistama peab, et tol ajajärgul ei olnud anti-semitism maailmas ebapopulaarne, see oli Euroopa riikide kõrval levinud ka Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Edasi analüüsib ta ajas edasi liikudes,alates Hitleri võimuletulekust 1933’ndal aastal, natsipropaganda edukust ning Teise maailmasõja sündmusi Saksamaa vaatepunktist.

Ta analüüsib nende juutide lugusid, kellel õnnestus ellu jääda (keda kaitses näiteks konstitutsioon), lõik raamatust: ”Nii takistasid need kolm tegurit – kodakondsus, bürokraatia ja välispoliitika – natsidel ellu viia eesmärki tappa kõik Euroopa juudid. Muidugi olid igal riigil, keda Saksamaa poliitika mõjutas, kuid ei likvideerinud, oma ajalugu ja omad iseärasused. Nende riikide seas, mida ei hävitatud, võib eristada kolme rühma: esiteks marionettriigid Slovakkia ja Horvaatia, mis moodustati suuremate riikide likvideerimise tulemusena; teiseks riigid, mis eksisteerisid enne sõda ja sõlmisid Natsi-Saksamaaga vabatahtlikult liidu, näiteks Rumeenia, Ungari, Bulgaaria ja Itaalia; kolmandaks riigid, mille territooriumi Natsi-Saksamaa okupeeris sõjalise jõuga ning mille institutsioone suuemal või vähemal määral muudeti ilma neid täielikult hävitamata, näiteks Prantsusmaa, Holland ja Kreeka. Lahknevused nendes riikides toimunu vahel ei olnud nii äärmuslikud kui Eesti ja Taani näite puhul. Need riigid paiknevad spektri eri punktides suveräänse riigi kaks korda hävitamise ja leebe Saksa okupatsiooni vahel. Nende maade juutide saatus kinnitab omariikluse seost ellujäämisega.” 

Minu jaoks kõige üllatavam info oligi ehk tõsiasi, et juutide elusaatus sõltus nende kodakondsusest, sest Hitleri maailmavaade nägi ette, et kõikides probleemides olid süüdi juudid ja et nad tuli maailmast kõrvaldada. Teisalt natsid ei käitunudki kõige loogilisemalt.

”Enamik maailma juute elas holokausti ajal turvalist elu sel lihtsal põhjusel, et Saksamaa võim nende elukohani ei laienenud ega ähvardanud neid riike, mille kodanikud nad olid. Poola passiga juudid võisid ohutult viibida riikides, kes tunnustasid sõjaeelset Poola riiki, küll aga tapeti neid riikides, kes ei tunnustanud. Ameerika ja Briti juudid olid väljaspool ohtu ja seda mitte ainult kodumaal, vaid ka igal pool mujal. Sakslased ei plaaninud tappa Ameerika või Briti passiga juute ja kui mõned erandid välja arvata, siis neid ei tapetudki. Riigi kaitse või riigitus saatis juute igal pool, kuhu nad ka ei läinud.”

Raamatu poliitiline-keskkondlik sõnum:

Hitleri ning meie maailma erinevused ja sarnasused

Kuid põhjus, miks mul raamatu vastu üldse huvi tekkis, ei ole seotud holokausti kui sündmusega, mil tapeti kuus miljonit juuti. Muidugi tahtsin ma mõista, et kuidas selline asi üldse juhtuda sai, aga eelkõige tahan ma teada, mida meil sellest 21. sajandil õppida on. Timothy Snyderil on väga põnevaid ideid tänapäeva maailma kohta seoses Hitleri Saksamaaga. Ta otsib 20. sajandil toimunu ja 21. sajandi alguse vahel sarnasusi ja võimalikke tulemusi.
Suurem osa raamatust on kirjutatud ajalooraamatu vormis, kuid lõppsõna tundus mulle eriti huvitav. Ma proovin selle lühidalt kokku võtta.
Ideeliselt on võimalik näha ka Hitleri poliitikat kui mitte ainult anti-semitismi, vaid soovi püüelda Ameerika Unelma poole ja laiendada Saksa lebensraum-i (eesti k. ”eluruum”). Roheline revolutsioon rahuldas põllumajandustoodangu suurenemisega Euroopa ja suure osa maailma nõudluse toidu järele ja tõstis seega turvatunnet, aga kui pikaajaline lahendus see on aina kasvava rahvastikuga?

Autor oletab, et roheline revolutsioon on kõige tähtsam saavutus, mis eristab meie maailma Hitleri omast, ning et see võib end ammendada, kuna ükski teaduslik lahendus pole igavene (vähemalt mitte nii suure inimhulgada, nagu praegu maailmas eksisteerib). Kuna rikkamad riigid võivad hakata tundma muret enda toiduvarude pärast, siis pole just kõige ebatõenäolisem stsenaarium (toetudes minevikule), et tehakse valikuid või kuulutatakse mingi inimrühm ökoloogilise probleemi põhjustajaks. Seda mõttekäiku toetab näiteks järgnev lõik:

”Aafrika demonstreerib, millist riski kujutab endast kohalik toidupuudus, Hiina toob esile globaalse võimu ja kogu riiki haaravate hirmude probleemi, Venemaa on näidanud, kuidas 1930. aastatel toimunut võib võtta positiivse eeskujuna. Suuresti tänu Moskvale on riikide hävitamine ja ülemaailmsete vaenlaskujude konstrueerimine Euroopas taas moodi läinud. Lähis-Idas on riigid nõrgavõitu ning islami fundamentalistid on kujutanud juute, ameeriklasi ja eurooplasi ammust ajast globaalsete vaenlastena. Venemaa kampaania geide vastu, mis seostab võimu Euroopas ja Ameerikas rahvusvahelise geide ühenduse varjatud käega, on suunatud moslemi maailmale ja ka oma riigi valijaskonnale. Niisugused globaliseerumisvastasust kajastavad mõttekäigud suurendavad tõenäosust, et ülemaailmseid nähtuseid pannakse süüks konkreetsetele rühmadele.”

See võib juhtuda muidugi eeldusel, et ei leita teaduslik lahendus aina kasvavale toidu- ja veevajadusele. Oma argumendi tõestuseks toob Snyder näiteks Somaalia näljahäda ja Rwanda massimõrvad, millest esimesel juhul oli suremus tingitud eelkõige kliimast, ning teises kliima koosmõju rassikonfliktiga. Aafrika on, teadagi, esimene manner mis näljahädade tõttu kannatab.
Nagu autor, arvan minagi et poliitika ja teadus käivad teineteisest lahus, ning riikide eesmärk peaks alati olema jätkusuutliku keskkonnapoliitika ajamine. Keskkonnakriisid ei tule ühest kindlast inimgrupist, need tulevad terve inimkonna koostööst. Me kõik oleme panustanud vähehaaval globaalse keskmise temperatuuri tõusu. Mõned rohkem, teised vähem, kuid süüdlaste otsimise asemel tuleks otsida lahendusi, ning parempoolne rassipoliitika seda kindlasti pole.

”Kliima soojenemine kui lokaalne probleem võib põhjustada lokaalseid konflikte; kliimamuutused kui globaalne kriis võib tekitada nõudluse globaalsete ohvrite järele.”

”Riigid peavad investeerima teadusesse, et tulevikku saaks vaadata rahuliku südamega. Mineviku uurimine annab teadmise, miks see on mõistlik kurss. Aeg toetab mõtlemist, mõtlemine toetab aega.”

Kirjastus Varrak
Tõlkija: Olavi Teppan
Kaanepilt: Mari Kaljuste
Ilmumisaasta: 2017