Suvelõpu emotsioonid

Täna tekkis linnas paariks tunniks vaba aega ning ma otsustasin selle kohvikus raamatu ja näksiga sisustada. Kes veel armastab juustupalle? Mmuah kohvikus pakutakse jalapeno ja peekoniga juustupalle, kõrvale küüslaugukaste. Mõnusalt teravad, peaks mingi hetk kätte võtma ja isegi valmistama. Raamatuks valisin seekord kiire ja kerge lugemise, Loomingu Raamatukogu Jüri Kolgi jutukogu ”Esimene malbe päev sel aastal”. Jutukogu on täis lühijutukesi argipäevalistest tähelepanekutest, kuid ka mütoloogilisi ja naljaka puändiga lugusid. Autor kirjutab raamatu esimeses loos, kuidas ta tahaks olla fotograaf, aga mitte selline, kelleks saab vaeva nägemata. Ta tahab tabada hetke. Mul on sama lugu kirjutamisega, peas mõlgutan ikka igasuguseid lugusid ja dialooge, aga käsi raamatut kirjutama ei tõuse. Enesekriitika on liiga suur – kui see peaks kunagi vähenema, siis ehk. Kui nii õnnelik olen. Isegi raamatuarvutusi olen teinekord jätnud kirjutamata just sellepärast, et olen tundnud nagu poleks midagi uut öelda. Kusjuures ma loen üldse palju arvustusi. Siin tekib omakorda küsimus, et kas saab üldse midagi uut öelda? Teises sõnastuses ehk, teises kontekstis. Need kõik on muidugi hirmus originaalsed mõtted, aga tegelikult ongi iga inimene teda vorminud sündmuste ja ideede produkt ja selles osas ta saab midagi uut öelda – ainult temale omast tausta silmas pidades.

Soovitage veel nii haaravate tegelaskujudega põnevikke

Suvel olen ma jõudnud peamiselt lugeda Stieg Larssoni raamatuid (puhaku ta rahus ning lootkem et tema poolik, neljas Milleniumi lugu kunagi avaldatakse), üht biograafiat ning ”Loovuse” nimelist raamatut ajust. Täna kiirustasin raamatukogust läbi, et laenutada kaks väga erinevat raamatut. Ma endiselt tahaks lugeda sisuliselt kõik Asimovi raamatud läbi, seega olen tema robotilugudega neljanda raamatu juures, selle, kus luuakse nullis robootika seadus.

Vasakul on midagi teistsugust ja põnevat modernsest ilukirjandusest. Mulle väga meeldis Donna Tartti ”Ohakalind”, seega olen väga põnevil tema esimese menuki, ”Salajase ajaloo” lugemisest.

Augustis olen hakanud uuesti jooksma. Otsustasin viimasel hetkel, et pean osalema ka see aasta Tallinna sügisjooksul, seega sisuliselt olen jõudnud teha 3 jooksu (taastuma peab ka). 3-, 5- ja 10-kilomeetrit. Ma pole kindel, kas see on jõusaalis jalgade treenimisest või faktist et veetsin juulis nädal aega mitmetuhande meetri kõrgusel mägedes mis muutis punaseid vereliblesid pikaks ajaks, aga mu 10K jooksu aeg paranes võrreldes eelmise aastaga rohkem kui minuti võrra. See on eriti mõnus arvestades et 3 jooksu on väga vähe, enamik inimesi treenib jooksuks mitmeid kuid. Tõsi küll, minu aeg on endiselt üle ühe tunni, 1:02:43. Üldiselt peetakse heaks seda, kui inimene suudab joosta 10 kilomeetrit vähem kui tunniga ehk siis kiiremini kui 10km/h. Eks näis kui hästi 8. septembril jooksen, aga peale aja on mõnus ka lihtsalt tuhandete inimestega koos joosta.

Septembrist alates muutub päris palju selles osas, et leidsin lõpuks ala mida kõrgkoolis õppida. Ma pole kunagi varem kooli algust nii väga oodanud. Ei saa öelda, et farmakoloogia, orgaaniline keemia, ladina keel ja muud sellised ained natuke ei hirmutaks, aga samas väljakutse on alati mõnus. Farmaatsia on väga eluline ja huvitav ala, sest ravimid mõjuvad nii erinevalt. Kõrvalmõjud, mida tohib koos võtta, organismi haigused ja nende ravi. Iseenesest mõista peab tundma süviti inimese füsioloogiat ehk organismi talitlust. Kui me mõistame enda organismi toimimist, siis mõistame ka selle haiguslikke seisundeid ja nende ravi. Ma veetsin terve juunikuu, nina bioloogia- ja keemiaõpikutes. Võtsin seda nii, et mitte sisse saamine pole valik.

Arvan, et keskkoolist otse tööle minek oli hea valik, nii nagu on enamasti ka minevikus tehtud vead tagant järgi õiged. Me ikka hindame õpet täiskasvanuna rohkem (olles teinud juba erinevaid töid, töötanud mitmetes firmades), nagu ka hindame häid inimesi enda kõrval seda rohkem, mida rohkem valu ja isekust oleme eelnevalt kogenud. Jaanuaris kirjutasin blogis, et tahan see aasta midagi uut ära õppida ning mul on ülimalt hea meel, et sellele alguse panin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga