Stuart Clark ”Öötaeva all”

Inimestele on alati meeldinud üles öötaeva poole vaadata. Tuntud astronoomiaajakirjaniku Stuart Clarki teos ”Öötaeva all” jutustab inimeste suhtest tähistaevaga inimtsivilisatsiooni vältel. See on olnud ühtaegu praktiline (aja, asukoha mõõtmine) ja mütoloogiliste lugude allikas. Alustades esimestest küttidest-korilastest, kes taeva abil aega mõõtsid ja Ptolemaiose astroloogiast kuni lõpuks Koperniku heliotsentrilise maailmapildini välja, viib ta lugeja läbi erinevate ajalooperioodide.

Clark analüüsib süvitsi, kuidas esimesed inimesed ja vanad egiptlased taevast inspiratsiooni ja lugusid ammutasid, sest sellel oli pikalt inimeste jaoks religioosne tähendus. Näiteks arvasid egiptlased, et perioodil mil Siirius oli öösiti peidus, rändas lahkunud inimese hing läbi allilma. Seega ”tuli surnukeha tingimata palsameerida ja mumifitseerida seitsmekümne päeva jooksul”. Sarnaselt toob ta näite tähistaeva tähtsusest kunstis Lascaux’ koopamaalide kaudu: ”Kõige huvitavam on see, et tänapäeval asuvad Plejaadid Sõnni tähtkujus. Need paiknevad sõnni õla kohal, just nagu Lascaux’ koopamaalidelgi. Tänapäeval tähistaeva all seistes ja Plejaade vaadeldes taevast pulli kujutledes teeme sama, mida tegi eelajalooline kunstnik ligikaudu üheksateist tuhat aastat tagasi.”

Mulle meeldis selle raamatu juures autori kirg astronoomia ja ajaloo vastu, mis kirjeldustest läbi kumas. Lugeja viiakse sõnaotsesmõttes ajarännakule, mis algab eelajaloolistest inimestest ning lõpeb valgustusajastuga. Sel ajal tekkisid uued teadmised ja inimeste suhe öötaevaga muutus teadusekesksemaks. Sain palju uusi teadmisi, küllaltki huvitav oli lugeda tähtede abil aja mõõtmisest, astroloogia tekkeloost ning sellest, kuidas õpetusena oleks see peaaegu unustusehõlma vajunud. Paljud usuvad tänapäevalgi, et tähed mõjutavad meie isiksust. Kuigi tänapäeva pole inimestel enam samasugust teadmatust ja aukartust tähtede ees, siis kutsub see meid endiselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.