Stieg Larsson ”Tüdruk, kes mängis tulega”

Stieg Larssoni ”Tüdruk, kes mängis tulega” jätkab tegelaskujudega sealt, kus ”Lohetätoveeringuga tüdruk” pooleli jäi. Lisbeth Salander, kelle elu on lõpuks paika loksumas, reisib ringi ning tegeleb enda väikeste otsadega ning Mikael Blomkvist elab vaikselt oma elu. Ühel hetkel pöörduvad Mikaeli poole kaks inimest, kes uurivad prostituutidega äritsemise allilma millega on seotud mitmed avaliku elu tegelased ja politseinikud. Neil on valminud kuritegeliku äri kohta raamat ning Millenniumi ajakiri kavatseb selle avaldada. Peagi mõrvatakse need kaks inimest ning mis hullem – relvalt leitakse Lisbethi sõrmejäljed. Toimub ka teine mõrv, mida seostatakse naisega. Lisbeth on jäljetult kadunud ning meedia on viimase sihikule võtnud, kuigi leitakse üha uusi niidiotsi mis vihjavad, et lugu on palju keerukam. Järgneb üllatusi täis jaht mõrvarile, kus selgub aina enam šhokeerivaid fakte nii Lisbethi enda kui ka teiste tegelaste kohta.

Vaatamata rahulikule algusele on raamat väga nauditav juba esimesest leheküljest alates. Lisbeth Salander, geniaalne kuid suurte kohanemisraskustega noor naine on selles raamatus oluliselt küpsem – võib öelda et kui esimene raamat on rohkem Mikaeli keskne, siis see on Lisbethi raamat. Süvenetakse tema minevikku ja sündmustesse, mis vormisid tema mässumeelsed ja agressiivsed tahud. Lugeja saab lõpuks aimu, kes ta selline on. Mina kiindusin sellesse tegelaskujusse päris korralikult. Naine hakkab esmakordselt mõistma, kuidas ta teistele mõjub, kuid ei kaota enda vankumatut moraali ja tõekspidamisi.

Lugu on edasi antud sarnaselt esimese osaga läbi erinevate tegelaskujude vaatepunktide. Kui esimene kolmandik on peamiselt Lisbethi vaatepunkt, siis keskpaigast alates on rohkem rõhku Mikaelil, Millenniumi ajakirjal ja politseinikel, kes mõrvu uurima hakkavad. Lugeja on asetatud olukorda, kus ta isegi peab kahtlema, kas naine on üldse võimeline selliseks mõrvaks. Tegelaskujusid on väga palju ning kohati muutub segaseks, et mis uurija millist agendat esindab, aga see on ka ainus kriitika mida annaksin. Viimane kolmandik on jällegi väga tempokas ning lõppmäng on lausa nii haarav ja ootamatu, et pidin kohe järgmisel päeval kolmanda raamatu ostma, et tagasi Stieg Larssoni loodud maailma saada. Hetkel on kolmandast raamatust umbes kolmandik läbi ja ütleksin, et siiani meeldib mulle teine raamat kõige rohkem. Kuidagi on nii, et Lisbethi ja Mikaeli tegelaskujud on kõige mitmetahulisemad ja põnevamad lugeda. Alustades nende sisemisest dialoogist lõpetades sellega kuidas nad sündmustele reageerivad ja teiste tegelaskujudega suhtlevad.

Uurisin natuke Stieg Larssoni eluloo kohta ning suure üllatusena tuli tõsiasi, et ta nägi noorena vägistamist pealt, mistõttu selle sarja raamatud keskenduvadki nii palju naistevastasele vägivallale ja miks peategelased vihkavad mehi, kes vihkavad naisi (siin on viide esimesele raamatule, sest ”Lohetätoveeringuga tüdruk” originaalpealkiri on rootsi keeles ”Män som hatar kvinnor” ehk tõlkes ”Mehed, kes vihkavad naisi). Ka autor ise oli feminist. See oli tema jaoks terapeutiline viis panna ebaõiglus paberile ja  karakterid kandma samu väärtusi nagu autor ise. Ajakirjaniku poolt kirja panduna on selles sarjas ka muud ühiskonnakriitikat ning Stieg Larsson uuris veel töö kõrvalt paremäärmuslike ja rassistlike rühmituste kohta Rootsis. Selles osas paistab autoril olevat palju sarnaseid jooni Mikael Blomkvisti idealistist tegelaskujuga.

Lõpetuseks pean tunnistama, et tegu on esimese kriminulli-põnevikuga, mis mulle väga meeldib. Seejuures pole ma veel Agatha Christiet lugenud, aga kindlasti loen. Selles on kuidagi õige hõng, nii et istud kohvitassiga laua taha ja loed mõrvamüsteeriumist ja iga leheküljega läheb vaikselt põnevamaks. Samas pole liiga palju armudraamat (kui üldse), tegelaskujudel võivad küll süütud armumised tekkida, aga loo keskne fookus on ikka sündmustel ja tegelaskujudel endil. Kui keegi on näinud David Fincheri lavastatud ”Lohetätoveeringuga tüdrukut” ja pannud tähele viisi, kuidas keskendutakse väikestele detailidele ja uuritakse sealset mõrva, siis samamoodi on kirja pandud ka need raamatud. Rõhk on detailidel. Soovitan igaljuhul ”Millenniumi” triloogiat kõigile neile, kes ei pelga natuke süngeid, kuid väga hästi kirjutatud raamatuid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga