Stieg Larsson ”Lohetätoveeringuga tüdruk”

Stieg Larssoni menuk ”Lohetätoveeringuga tüdruk” ei tekita ilmselt kelleski ükskõikseid emotsioone, kes vähegi Rootsi uuema aja kirjandusega kursis on. Milleniumi-sarja põhjal on tehtud kaks filmi ning mitu minisarja. Tegevustik on peamiselt kirjutatud läbi Mikael Blomkvisti, idealistliku ja õiglust otsiva majandusajakirjaniku vaatepunkti, kes on segatud keerulise suguvõsa kriminaaldraamasse. Teine peategelane on Lisbeth Salanderi nimeline häkkerist eraklik naisterahvas, kelle teed juhuslikult Blomkvisti omadega ristuvad. Nad asuvad üheskoos uurima 40 aastat vana juhtumit, miks ning kuidas ühe Rootsi rikkaima töösturi Henrik Vangeri noor sugulane 16-aastasena muust maailmast eraldatud saarelt kadus. Noore naise surnukeha ei leitud ning Henrik Vanger on kindel, et mõrvar saab olla vaid üks suguvõsa liikmetest. Mida rohkem Mikael ja Lisbeth teada saavad, seda ohtlikumaks nende olukord kujuneb…

”Lohetätoveeringuga tüdruk” ei olnud minu jaoks üks nendest raamatutest, mis on algusest peale põnev. Olen ühe korra juba alustanud lugemist ning lõpetanud, kuid miski kutsus seda tänapäevast Rootsi klassikut uuesti kätte võtma, ilmselt on asi ka soovitustes. Alguse tegi venivaks pikk sissejuhatus nii peategelase rivaalist, Wennerströmist ja selle kahtlastest tööstusinvesteeringutest, kui ka Vangerite suguvõsa detailirohkus. Kui raamatu esialgne infomaht välja jätta, läks lugu väga kiirelt väga põnevaks. Palju aitas kaasa ka fakt, et Blomkvisti ja Salanderi tegelaskujud on väga mitmetahulised ja lugema kiskuvad, eriti viimane kes oli ilmselgetel põhjustel päris katki raamatu alguses. Idealist ja ellujääja – mis võiks olla nauditavam kombo? Raamatu parimad kohad olid nende kahe sümbioos ning Vangeri suguvõsa jõhkratele saladustele vaikne jälile jõudmine.

Palju käsitletakse raskeid teemasid nagu seksuaalne vägivald, sadism, elu hammasrataste vahele jäänud naiste igapäevaelu, hirm autoriteedi ees jms. Osad lõigud panid kohmetuma, aga see käib väga tihti Rootsi põnevike juurde. Üllatavalt palju on raamatus seksi, Stieg Larssoni tegelaskujud on kahtlemata vabameelsed isiksused, kellel igalühel oma moraalne kompass. Ka see tegi nendevahelised konfliktid huvitavaks. Ma ei ole lugenud küll palju psühholoogilisi põnevikke, aga ”Lohetätoveeringuga tüdruk” tundub praegu neist kõige stiilipuhtam. Selles on kõike piisavalt – ei tekkinud igavat armudraamat nagu mõnes, kui sündmustik juba põnevaks läks siis ei olnud erilisi langusi, tegelaskujud olid usutavad. Väljend ”Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama” kehtib väga hästi teose kohta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga