Slovakkia mägimatk 2017

Kust tuleb ühel linnatüdrukul idee minna seitsmeks päevaks mägedesse matkama? Otsustasin eelmise aasta lõpus, et tahan väljakutset. Mägedes olin juba käinud, aga polnud korralikult matkanud, ning telkinud viimati üldse üle kümne aasta tagasi. Nii me otsustasime perega, et sõidame sellel suvel Turja Touriga seitsmeks päevaks Slovakkia mägedesse, Kõrg-Tatratesse. Mõeldud, tehtud! Siin postituses võtan ma kokku oma peamised mõtted seoses reisiga ja mägedes matkamisega.

 

Telkimine
Mentaalses mõttes oli see korralik eneseületus, sest olgem ausad, 7 ööd telgis ei ole teab mis mugav. Õhtuti peab muretsema vihma pärast, kas kile on telgi ümber ikka korralikult kinni, eriti kui on tuuline ka. Mägedes on teadagi suurem tõenäosus vihmaks, seega sellega pidi koguaeg arvestama. Päeval kusjuures oli enamasti väga ilus ja soe ilm. Lisaks muidugi telgi üles ja kokku panemine (korra isegi padukaga). Mina magasin kolmandal ööl telgis juba väga magusat und. Selles mõttes on kõik peas kinni ja kergesti harjutav. Ühtlasi oli mulle naljakas tunne magada lageda taeva all, kuna esimeses kämpingus sõitsid autod mööda ja siis oli küll sürreaalne, et kus ma nüüd siis olen.

Mägimatkamine
Põhimõtteliselt lageda taeva all magamisega olin juba harjunud, järgmiseks oli mägimatk ise. Muidugi ma tegelen jooksmisega ja mulle meeldib jalutamas käia, aga Eestis ei ole mägesid, kust üles ja alla ronida. Matkamine on oluliselt raskem, kui tegu on suure kallakuga, seega teise päeva hommikuks oli mul reites uut moodi lihasvalu – aga see oli nauditav valu minu jaoks. Näitas, et mu jalalihased olid saanud sellist trenni, millega nad tõenäoliselt varem polnud kokku puutunud.

Tõusime ja laskusime iga päev 500 meetrit ja üle selle, sõltuvalt päevast. Kolmandal matkapäeval sain oma sammude arvuks 32 000 ehk ca 5 tundi jalutamist. Ma ei tea, kas tegu oli mu organismi ülekurnatusega või toiduga, aga neljandal päeval olin ma haige ja ei saanud viimasel matkapäeval osaleda. Mulle meeldib mõelda, et vaim oli valmis, aga keha vedas alt. Kuid kuna ma sain mägimatka pisiku enda soontesse, siis ei jäänud need kindlasti viimasteks matkapäevadeks mu elus. 🙂
Huvitaval kombel on mäest alla laskumine jalalihastele oluliselt koormavam, kuna lihased on asendis kus nad pole harjunud olema. Ma täheldasin, et eriti treenis see reite ja säärte tagumisi lihaseid, sest need olid päris valusad kui viimasel päeval mäest alla matkasin.

Ilm

Poolas ja Slovakkias sattusid nendel päevadel olema väga soojad ilmad. Samal ajal kui Eestist ära sõites sadas ja oli 15 kraadi sooja, oli Poolas 20+ ja troopikat meenutav niiske õhk, ning Slovakkias erines päeva ja öö temperatuur päris oluliselt. Päeval oli sooja 25 kraadi ja üle selle, lõõskav mägede päike, mis tegi meid kõiki pruuniks ning öösel oli kohati nii külm, et ronisin täielikult oma +3 kraadisesse temperatuuri mõeldud magamiskotti. Peamiselt on Slovakkias ikkagi soojem, sest kliima on mandrilisem kui Eestis ja ka maa ise asub kõrgemal merepiirist. Ehk siis – kes tahavad pruuniks saada, tasub sõita ranna vahelduseks ka mägedesse, kus päike võtab eriti kõvasti. 😉

Kämping

Me peatusime viis ööd kämpingus nimega Goralsky dvor, mis oli eriti mugav, sest seal oli isegi kohalik restoran, bassein, rohkelt loomi ja kaunid vaated. Öösiti nägime näiliselt lõpmatut äikese valgusemängu ja vist kümneid lendavaid jaanimardikaid. Õega tegelesime me päris palju ka kitsedega, kes on vist ühed meie lemmikloomad. Ämblikud näisid suuremad kui Eestis ja ema nägi madu, lisaks muidugi putukad, kes tahtsid hirmsasti telkidesse ronida. Ühesõnaga, loodus nii nagu ta on.

Tagasiteel käisime läbi Wieliczka soolakaevandusest Poolas, millest sai näha kuni 135 meetri sügavusele (kokku on sügavus 327 meetrit). Ka see oli väga lahe ja omapärane kogemus, kõndida soolaga kaetud ruumides ja näha soolajärve, mille peal saaks soovi korral ulpida.
Järgmiseks kaalun vahelduse mõttes rahulikumat reisi, küll aga jään seda reisi ja Slovakkia mägesid alati heldimusega meenutama. 🙂

Selle pildi tegin natuke kaugemalt künka otsast. Pildil on Predne Solisko tipp ja meie grupp
Ei ole paremat tunnet sellest, kui istuda künka peal ja näha silmapiiril vaid mägesid, neid looduse massiivseid moodustusi
Kolm Krooni ehk Trzy Korony, kõrgus 982 meetrit. See matk oli minu jaoks üks raskemaid, sest tõus ja hiljem laskumine olid päris järsud, ning tegu oli mäega kust suurem osa on metsarajad (mis on reeglina järsem kui kivide peal matkamine)
Fantastiliselt ilusad metsarajad
Vaade Kolme Krooni tipust ehk Kõrg-Tatrad
Palju, palju metsa!
Kõrg-Tatratele omane lopsakas taimestik
Iroonia seisneb selles, et ma kardan tegelikult kõrgust
Wieliczka soolakaevandus

 

1 thought on “Slovakkia mägimatk 2017

  1. Lahe ja meeleolukas kirjeldus. Mina muidugi plaanisingi vähem ronida,aga tore oli ikka, sest mäed on igast vaatest ilusad ja sul on nii kenad pildid.Hea puhkus. Sai end end tavaelust korralikult väljalülitada…:)

Vasta Tiiu Valdson-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga