Silvia Moreno-Garcia ”Mehhiko õudusjutt”

Noemi Taboada, enesekindel noor naine, saab ühel päeval suures maamõisas elavalt onutütrelt veidra kirja. Kirjas kurdab naine kummaliste nägemuste üle ning kutsub Noemi endale appi. Kuigi viimane ei tunne kedagi sellest maamõisast nimega Kõrge Koht, otsustab ta siiski kutse vastu võtta ja ise kohale sõita. Sama häirivalt nagu maja ise mõjuvad ka sealsed elanikud – aristokraadist veetlev abikaasa, tema eugeeniliste ideedega isa ning tõre majaproua. Edasine on gootiline horrorjutt ühe perekonna süngetest saladustest ning majast, kust on üllatavalt raske lahkuda…

Nagu ühele korralikule gootistiilis põnevikule kohane, oli tegu kerge ja kiire lugemisega. Raamat, mille lugemiseks kulub päev-paar. Autor ei raiska aega liigsete kirjeldustega ning tutvustab kõigepealt Noemit kui naist, kes elab oma reeglite järgi. Kuigi isa eelistaks, et ta omale kiiresti mehe leiaks, siis veedab ta aega kokteilipidudel. Lugedes tekib suur kontrast naise varasema elu ning maamõisa jõudmise järgselt, kus elu kulgeb hoopis oma rütmis. Maja mõjub kõigile elanikele rusuvalt ning tundub, nagu oleks neist vaid varjud alles. Selles mõttes oli raamatu atmosfäär hästi loodud, kõik mõjus tõesti nagu 1950. aastate õudusjutt. Eriti kõhedad olid peategelase öised unenäod.

Romaani parim osa oli selle tempo ja kergus, lugemine läks kiiresti ning lõpplahendus (mis majas toimus?) üsna huvitav. Kui millegi kallal nuriseda, siis peamiselt tegelaskujud. Nad oleksid saanud olla veel paremini välja arendatud, keerulisemad, mõjunud veidi elulisemalt. Gootiromaanide austajatele võiks ”Mehhiko õudusjutt” väga meeldida, sest kõik kohustuslikud elemendid (sünge õhustik, vana mõisamaja, kummituslik element) on raamatus olemas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.