September lõppes minu jaoks väga mõnusalt, nimelt külastasin esimest korda üht Kreeka kuulsaimat saart – Santorinit. See on tõepoolest paradiis maa peal. Turiste oli palju (isegi septembri kohta), ent vaated sellel saarel on hingetuks võtvalt kaunid. Mõtte Santorinile minekust pani mulle pähe tegelikult ema, talle oli see juba viies Kreeka saar. Minu jaoks oli see teine, sest kümme aastat tagasi käisime perega Rhodosel. Enne reisi arvasin, et mind jätavad Santorini võlud ükskõiksemaks, sest looduse mõttes armastan hoopis Šveitsi alpe ning olen rohkem mägede inimene. Nii ma vähemalt arvasin, kuni nägin seda imekaunist vulkaani poolt vormitud kaldeerat Egeuse mere lõunaosas. Ühesõnaga mind tõmbas hoopis fakt, et see on vulkaanisaar. Tahtsin näha esimest korda elus musta liiva, vulkanismist mõjutatud pinnavorme ning unikaalset maastikku. Samuti ujuda erksinises vahemeres, külastada Santorini külasid ning tutvuda veidi ajalooga.

Oia ja Firá

Esimesel päeval sõitsime kahte suuremasse linna, Oiasse ja Firásse (Thíra). Oia on tuntud oma imekaunite päikseloojangute ja siniste kuplitega kirikute poolest. Tegu on kahtlemata ühe romantiliseima paigaga, mida olen külastanud. Paarid lähevad sinna abielluma ja mesinädalaid veetma ning kunstnikud maalima.

Firá on Santorini pealinn, kust saab nii auto kui ka ühistranspordiga mugavalt igasse saare otsa sõita. Mõlemad on ilusad linnad ja vaated nendes peaaegu sama head, kuid romantikuna peaksin valima Oia (kui rahakott vaid kannataks). Samuti ei häirinud mind turistide rohkus, kuigi pean hoiatama, et seal on neid ikka väga palju. Eriti suvel hooaja sees reisides. Meie veetsime kõik ööd Kamaris, päeval sõitsime saarel ringi. Ning igal vabal hetkel ujusime meres.

Päikseloojangu kruiis

Minu lemmikud Santorini elamused mahtusid mõlemad samale päevale – päikseloojangu kruiis merel ja Nea Kameni saare nägemine. Kruiisil meeldis erksinine meri, võimsad vaated (kaljud!) ja loomulikult see võrratu päikseloojang. Õhtu poole saime supelda kuumaveeallikas, mis oli omamoodi lahe kogemus. Mind väävli lõhn kuumaveeallikas ei häirinud, pigem oli isegi huvitav.

Nea Kameni vulkaanisaar

Teadsin juba enne reisi, et kõige elamusterohkemaks päevaks saab olema vulkaanisaare nägemine. Esiteks oli see mu elu esimene kord kõndida aktiivse vulkaani peal (tõsi küll, vulkaan purskas viimati 50ndatel) ja teiseks ma pole mitte kunagi varem sellist maastikku ega pinnavorme näinud. Tundsin end nagu teise planeedi peal. Ma võrdleksin seda elamust esmakordselt Sahara kõrbe ja liivadüünide nägemisega, kus tundsin end samuti nagu võõral planeedil. Jumaldan Eesti rohelisi metsasid, aga sellist maastikku näha on väga ülendav kogemus. Matk oli väsitav ja palav, aga vaated saare tipust olid seda väärt.

Kamari ja Perissa rannad

Milline Kreeka reisipostitus oleks ilma randadeta? Paraku pean pettumuse valmistama inimestele, kes ootavad Santorinist rannapuhkust. Enamus randu on väga kivised, vaid Perissa rannas oli peeneteralist süsimusta liiva. Kamari rand oli eriti kivine, ning mustad kivid lähevad päikse käes väga kuumaks. Mina käisin sellel sandaalidega, aga poodides müüdi ka spetsiaalseid ”liivasokke”.

Muidugi eelistan mõnusat, pehmet liiva, aga üldiselt võin ujuda igalpool – kivine põhi või mitte. Ning kuna meie hotell oli Kamari ranna juures, siis ujusime emaga iga päev vahemeres. September on veel sellepärast hea aeg Santorinit külastada, et siis on merevesi kõige soojem. Tunde järgi ütleks, et see oli kuskil 25 kraadi.

Külad, veinid ja mäed

Ühel päeval saime külastada ka Santorini erinevaid külasid, millest eriti meeldis Pyrgos, aga ka Mesa Gonia, mis paraku 50ndate maavärinas kõvasti kannatada sai. Samuti kasvatatakse selles piirkonnas valgeid ja punaseid viinamarju, mida reisi jooksul ka ise maitsta saime. Muuseas, Santorini vulkaaniline muld on viinamarjadele väga viljakas pinnas. Paljudes piirkondades pole vaja neid isegi kasta, sest muld ise hoiab hästi niiskust. Veinidegustatsioon toimus Santo Wines viinamarjaistanduses Pyrgose küla juures.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et rannapuhkuse asemel saime saare peal ringi sõita, selle ajaloo, külade ning maastikuga tutvuda. Siinkohal tänan meie Tensi reiside giidi Vaike Liivamäge, kes sellise kultuurireisi kokku pani. Ka Akrotiri eelajaloolist linna oli väga põnev avastada. Spekuleeritakse, et Platon sai vulkaanipurskes kadunud Minose kultuuri kaudu inspiratsiooni Atlantise legendiks. Keegi muidugi ei tea, kus Atlantis päriselt asub. Samuti meeldis, et valgeks lubjatud majade ja siniste ustega külades kasvas rohkelt bugenvillea taimi. Kreeka oma tuttavas värvikülluses! Ma ei oska küll teiste Kreeka saartega võrrelda, aga puhtalt vaadete ja maastiku tõttu soovitaks kõigil Santorinit vähemalt korra külastada. Läheks isegi tagasi, kui maailmas poleks kümneid teisi kohti, mida sooviks veel näha…