Reisimuljed Londonist

London on linn, mille vastu tekkis mul huvi sellest ajast saadik, kui hakkasin uurima erinevate maailmakuulsate muuseumide kohta. Mäletan, kuidas märkisin paar aastat tagasi endale üles, mis muuseume tahan külastada ja sain päris korraliku listi, mis algas Natural History Museumiga, kuna lootsin näha dinosauruste skelette. Samuti tekitas huvi British Museum, kus on sellised ajaloolised aarded nagu Rosetta kivi, vaarao Ramses II kuju ja Kleopatra muumia ning palju muud huvitavat. Ajaloohuvilisena tahtsin näha ka Imperial War Museumi ja otseloomulikult Churchilli sõjaruume, kus oluline Suurbritannia peaminister II maailmasõja ajal olulisi otsuseid vastu võttis ja sõja kuulsaima kõne pidas. Nii me otsustasime Henryga, et lähme aastapäeva puhul kolmeks päevaks Londonisse ja teeme sellest korraliku linna- ja muuseumireisi.

Fantastiline oli näha kõiki neid aastasadu seisnud hooneid, Westminister Abbey’t, London Towerit, parlamendihoonet ja ikoonilist linnapanoraami. Ainuüksi London Tower’is veetsime oma kolm tundi. Tegu on peaaegu 1000 aastat vana ehitisega, mille ehitamiseks andis käsu 1066. aastal Hastingsi lahingus võitnud Normandia kuningas William Vallutaja ning sellest ajast saadik on kindlus Londoni kesklinna ka kaunistanud.

11. sajand on tegelikult Inglismaa ajaloos väga huvitav ajajärk, sest tol ajal valitsesid riiki sisuliselt prantslased (tolleaegne Normandia) ning inglise keel oleks peaaegu välja surnud. Keeles avaldus see veel nõnda, et kui anglosaksid ehk germaani hõimud kutsusid liha looma nimega nagu nad neid igapäevaselt nägid ehk ”pig” ja ”cow”, siis normannid kutsusid neid prantsusepäraselt ”pork” ja ”beef”, sest nägid looma vaid toidulaual. Kuid tagasi London Tower’i juurde. Kindluse tegi minu jaoks erilisemaks veel fakt, et selles piirkonnas toimusid keskajal ja isegi veel 20’ndal sajandil hukkamised. Kuulsaimatest isikutest kaotasid oma elu seal näiteks Anne Boleyn ja Thomas More, eelviimasel sajandil aga paljud saksa spioonid.

Torni juures seisid imekaunid Victoria ajastu stiilis hooned:

Ma olen vist romantik, aga osa minust soovis, et terve linn oleks selline välja näinud

Imperial War Museum ehk Londoni sõjamuuseum. Selles oli minu vaieldamatuks lemmikuks Spitfire, kuulus Briti hävituslennuk Teises maailmasõjas. Samuti on mul teatav heldimus vanade sõjaaegsete postrite ja loosungite vastu, sest need kannavad väga võimsalt oma ajastu hinnanguid. Postituse alla olen pannud postri 60’ndates aastatest, mil tuumaoht oli reaalne igapäevane hirm, nii et kerige korra täiesti alla kes seda kohe näha tahavad. Tugevaid emotsioone tekitas holokausti ekspeditsioon neljandal korrusel.

Teisel päeval külastasime Püha Pauli katedraali, mille autoriks on Christopher Wren (valminud 1720). Ajaloolises mõttes on tegu üsna uue kirikuga, kuid enne viimast ehitamist on seal kirik olnud aastast 604.

Westministeri palee. Selline näeb London välja novembri lõpus, ehk sügis mis sügis. 🙂 Mulle meeldib teha nalja, et London on kliima poolest alati Eestist sammuke taga. Nali naljaks, aga kui viimaseid kuid vaadata, siis tegelikult on Eesti vaat et vihmasemgi kui London. Seda siis sademete hulga poolest. Õnneks on meil Eestis vähemalt lund veel, sest neli aastaaega on ikka mõnusam kui kaks.

Üheks minu suureks lemmikuks linnapanoraamis oli Tower Bridge.

Londoni linnapanoraam öösel, vaatega ”silmale” (London Eye)

Sophie, stegosauruse skelett. Natural History Museum


Mammuti skelett

Sinivaal. Suurim maal elav imetaja aegade algusest saadik. Tegelikult see ajab ahhetama küll, kui väike on inimene võrreldes sellise loomariigi kuningaga.

Kui ma juba pilte loomaskelettidest jagama hakkasin, siis tahaksin kirjutada ka Darwini tuvidest. See on üks isenditest, mille põhjal Charles Darwin oma evolutsiooniteooria kujundas. Tuvisid on lihtne laboris uurida, nad paljunevad kiiresti ja on seega heaks uurimisallikaks. Suur osa Natural History Museumist oli ka Darwini lugu, ning temale oli pühendatud palju eksemplare.

 

 


Chinese oriental dragons. Natuke Hiina kunsti ehk üks väga kaunis eksponaat Briti muuseumis


Muumiad. British Museum


Kleopatra muumia. Ma olin kuulnud Briti muuseumist, aga ei osanud isegi hoomata, kui palju hinnalisi ajaloolisi kujusid seal leidus. Rosetta kivist mul kahjuks head pilti pole, kuna see oli viimane asi mida muuseumis vaatasime, aga see oli minu jaoks kõige hinnalisem ese mida nägin. Tegelikult soovitan ajaloohuvilistele just Briti muuseumi ning lähiajaloo fännidele Churchilli sõjaruume. Mulle meeldisid mõlemad võrdselt.


Sõjaaegsed plakatid. Churchill War Rooms


Ruum, kus Suurbritannia peaminister Winston Churchill võttis vastu sõja olulisemad otsused


Stop nuclear suicide. Plakat 1960ndatest aastatest, mil külm sõda oli tekitanud ülemaailmse tuumasõja ohu

Linnamelu. London on seni kõige suurema elanike arvuga linn, mida olen külastanud ja selles osas oli kerge šokk küll, kui palju inimesi on võrdlemisi ”väikse” maa-ala kohta. Keda täpsemad arvud huvitavad, siis elanike tihedus on 1500 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Lahe fakt: Tallinnas on nii tihedasti asustatud vaid teatud Lasnamäe piirkonnad. Samuti ma valetaksin, kui ütleksin et osad Londoni rajoonid pole mustad. Eriti hakkas silma prügikastide puudus (mis seletaks prahti paljudes kohtades). Ka õhk on Tallinnas tuntavalt puhtam. Nii et pole elu teiselpool aeda ilusam midagi. Kuid teisalt kõige selle kõrval on Londonis ka uskumatult palju ilusat, eriti London City piirkonnas ning olulisemate vaatamisväärsuste juures. See teebki Londoni nii huvitavaks – taevasse sirguvad kõrghooned ja suurlinna melu, kuid samas ka ajaloolised ehitised ja nende ajatu võlu. Londonis on midagi igaühele.


Minu teine pool. Aitäh sulle, et minuga Londonit avastasid ja mu halbade naljade üle naerad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.