Austria reis oli mõnusalt aktiivne ja mägine puhkus! Läbisime kaheksa päevaga jalgsi 120,38 kilomeetrit ning astusime 160 573 sammu. Tõusmist ja laskumist kokku võis oli umbes 2000 meetrit Garmini aktiivsusmonitori järgi. Sellest kaheksast 5 täispäeva veetsime me Zell Am See nimelises mägikülas, kus oli palju erinevaid matkaradasid ning mägesid kuhu matkata. Samuti oli palju erinevaid väiksemaid ja suuremaid järvesid, suurim neist Lake Zell. Kuna pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna (eriti looduses), siis rohkem pilte ja juttu allpool.

Esimesel päeval matkasime me tegelikult kõige rohkem, sest teisel ja kolmandal päeval oli mõlemal kerge lihasvalu (teisalt liikusime endiselt umbes 15km iga päev). Ka ilm oli nendel päevadel pilvisem. Kusjuures ilmaga on mägedes huvitav lugu, sest mitte kusagil mujal ei muutu vaade nii kiiresti. Üks hetk on näha mägedel lumist mütsikest, teine hetk on igalpool pilvekiht. Siis ilmub valge tipp jälle välja ning kaob uuesti ära. Osaliselt on muutlik ilm seletatav ka järvede rohkusega. Valem on lihtne – mida rohkem kauneid mägijärvesid ja kõrgeid tippe, seda rohkem pilvi ja niiskust. Kuid seda rohelisemad on ka mäed ise.

Pean tunnistama, et kuigi olen lapsena Austria alpides käinud, siis ei mäletanud ma neid alpe nii rohelistena. Šveitsi alpid on täiesti teistsugused, rohkem lumiseid tippe. Niivõrd rohelist maastikku ma Bernese Oberlandi piirkonnast ei mäleta. Mida rohkem mägedes käia, seda selgemaks saab kuivõrd erinev on üks ja seesama mäestik erinevates riikides ning kuidas erinevad pinnavormid mõjutavad mägede välimust ja isegi ilma.

Info mõttes kirjutan, et selle ning kõige kõrgema mäe, Kitzsteinhorni otsa viis meid siiski gondel. 3000m kõrguse mäe otsa matkamine pole nii kerge kui arvaks. Üks asi on kõndida täiesti lagedal teel, teine asi 30-45 kraadise nurga all. Toon ühe näite. Mount Everesti baaslaagri matk kestab 14 päeva, algab 2860m kõrguselt, Luklast ning lõpeb 5380 kõrgusel. See on ” vaid” 2520 meetrit tõusu ja laskumist. Tõsi küll, Everesti baaslaagris on hapnikku umbes 53% maapinna omast, aga oma osa mängib füüsiline pingutus vähese hapnikuga oludes. Lohutav on siiski teadmine, et matk baaslaagrisse on extremely safe võrreldes tippu ronimisega. 🙂 (jah, ma mõlgutan mõtteid kunagi Nepaali reisimisest)

Ma tegelikult uurisin ka natuke suurte kõrguste mõju kohta inimkehale. Leidsin ühe huvitava artikli, kus täheldatakse et inimkeha harjub väga suurte kõrgustega (üle 5000m) juba paari päevaga. Ning veel enam – 2 nädalat mägedes võib muuta punaseid vereliblesid ja nende võimet kanda hapnikku mitmeteks kuudeks! Esimene tuleneb tõsiasjast, et inimkeha toodab miljoneid uusi punaseid vereliblesid iga sekund ning kokku võtab kuni 120 päeva, et need uutega välja vahetuksid. Meie keha on ikka üks imeline süsteem. (Ma tegelikult pean teadma neid asju, sest sügisest alustan juba farmatseudi õpet 🙂 )

Võin küll rääkida tunde erinevatest mägedest ja mägimatkamisest, aga aeg liikuda edasi Viini. Oma kuulsusrikka mineviku, fantastilise arhitektuuri ja mitmete geniaalsete inimestega (Mozart, Klimt, Sigmund Freud elas suurem osa oma elust Viinis) on tegu ühe Euroopa olulise kultuurikeskusega. Meie Viini külastus oli suuremalt jaolt väga päikseline, vaid korraks sattusime paduka kätte (ning see oli ka väga jahutav 28-kraadise palavusega). Suurimad turismiobjektid olid imekaunid, aga me oleks soovinud et ülejäänud linnapanoraam oleks natuke paremini sobitunud ikooniliste ehitistega. Tundus, nagu kõik olulisemad turismiobjektid olid kokku pressitud hunnikus poodidega. Kuid klaas on ikkagi pigem pooltäis kui pooltühi. Mina nautisin arhitektuuri väga. Kõige parem elamus oli kahtlemata kuulus Schönbrünni loss – kui Viini reisida, siis kahtlemata nr 1 koht kus käia.

Schönbrunni loss on sajandeid kuulunud Habsburgide dünastiale ja olnud koduks mitmetele monarhidele. Tõlkes on Schönbrunn muuseas ”kaunis kevad”. Rikkalik ajalugu ulatub üle 300 aasta ning kuulsaimatest lossis elanud isikutest tooksin välja Franz Joseph I, Francis II, Maria Theresa, Austria-Ungari kuninganna Elisabethi, noorusaastad on seal veetnud Marie Antoinette. Minu jaoks oli sama fantastiline mõte, et kõndisin samades ruumides kus kunagi on viibinud ka noor Mozart, Napoleon ning isegi USA president J.F Kennedy kohtumisel Nikita Hruštšoviga.

Kokkuvõttes jäime me väga rahule! Liikusime palju, nägime palju, kogesime nii võrratuid alpe kui ka Viini rikkalikku ajalugu. Ilm oli üksikutel päevadel pilvine ja vihmane, aga olime selleks hästi valmistunud (nokamüts, vihmajope, korralikud matkasaapad ja mugav vihmakaitsega matkaseljakott). Ning tegelikult ongi mägesid katvatel pilvetekkidel omamoodi võlu. Kõike oli piisavalt.