ANALÜÜS: Rachel Carsoni ”Hääletu kevad” ja pestitsiidid

Rachel Carsoni kirjutatud ”Hääletu kevad” on raamat, mis muutis maailma. Seda nimetatakse üheks 20. sajandi oluliseimaks teoseks, sest raamatu järelkaja pani aluse keskkonnakaitse liikumistele pool sajandit tagasi. Kindlasti on lugejad kuulnud äärmiselt mürgisest pestitsiidist nagu DDT, mis rasvlahustuva ühendina looduses kuhjub ega lagune isegi aastatega. Selle poolväärtusaega mullas mõõdetakse koguni aastakümnetes. Enamus orgaanilisi pestitsiide sünteesiti Teise maailmasõja ajal, seejuures üksikud neist toimivad otseselt närvimürgina, meenutades sariini.

Ühe tuntuima kahjurimürgi DDT toime avastati 1939. aastal Šveitsi keemiku poolt. Algselt kasutati seda sõja jooksul malaariavastase tõrjena, kuid üldine putukatõrje jätkus peale sõja lõppu. Ameerika Ühendriikides oli mürk tavainimestele vabalt kättesaadav, kes ei teadnud toksilitest toimetest elusloodusele midagi. Puudusid regulatsioonid aine kättesaadavusele ning kasutusele. Tagajärg oli see, et 50ndatel ja 60ndatel kasutati DDT-d ja teisi sarnaseid ühendeid põllumajanduses praktiliselt üle kogu maailma, enne kui need enamus riikides ära keelati või kasutust rangelt reguleeriti. Euroopa Liidus on enamus nendest ühenditest tänapäeval keelatud.

 

 

Raamatu sisu

”Hääletu kevad” jaguneb teemade poolest kolmeks. Esiteks kirjutab Carson putuka- ja taimemürkide mõjust loodusele ning nende omadusest mullas kuhjuda. Ta seletab konkreetselt, kuidas taimele pritsitud rasvlahustuv ühend vajub lõpuks mulda, sealt vihmaussidesse ning edasi omakorda lindude organismi. Ta kirjeldab läbi kalade mürgitamise viise, kuidas DDT (või sarnased ühendid) jõuavad lõpuks inimese organismi. Kõige toksilisem on inimesele see, kui mürkidega puututakse kokku pidevalt pikema aja jooksul.

Teiseks kirjutab ta konkreetselt pestitsiidide toimest loomadele ja nende toksikoloogiast, mis omakorda sõltub keemilisest ehitusest. Nimelt 1950ndatel kasutatud pestitsiidid jagunesid kahte suurde klassi. Üks on kloreeritud süsivesinikud (DDT, heptakloor, klordaan, lindaan, endriin, dieldriin) ja teine fosfororgaanilised ühendid (paratioon, malatioon). Paratioon on seejuures äärmiselt toksiline närvimürk ning enamus riikides tänapäeval keelatud.

Kolmandaks räägib ta putukamürkide kasutuse plussidest (kohene näiline tõhusus) ja miinustest (äärmiselt toksiline kogu elusloodusele, loomadele, inimestele). Näiteks üllatas mind fakt, et tegelikult võib kahjurite probleem pritsimisega hoopis süveneda. Raamatus kirjutatakse teema koos näidetega täpsemalt lahti, aga lühidalt võib kahjuritel tekkida resistentsus või hukkuvad hoopis kahjuri looduslikud vaenlased, nii et vaatamata mürkidega pritsimisele nende levik hoopis suureneb. Lisaks pakub Carson välja erinevaid alternatiive keemilistele tõrjevahenditele, toetudes otseloomulikult allikatele ning tuues edukaid näiteid bioloogilisest tõrjest. Näiteks võib kahjuri näol tegu olla hoopis võõrliigiga (pole eriti looduslikke vaenlasi) ning lahendusena saab tuua sisse selle liigi looduslikud vaenlased teisest piirkonnast. Sellise tõrje edukaid näiteid on raamatus palju.

 

Närvimürgid ja kantserogeenid

Iga ravim on mingis annuses mürk. Ning mida kitsam terapeutiline laius, seda suurem mürgistuseoht. Kõrgkoolis olen harjunud õppima, kuidas ravimid toimivad rakutasandil, et inimese kehas avalduks ravitoime. Seda põnevam oli vahelduseks lugeda asja teist poolt – kuidas mingi aine surmab.

Toon kaks näidet. Mõlemad rühmad, nii kloreeritud süsivesinikud kui ka fosfororgaanilised ühendid toimivad peale rakukahjustuste ka inimese närvisüsteemile. Näiteks heptakloor, klordaan, lidaan, endriin ja dieldriin mõjutavad närvisüsteemi nii, et mitmetunnine kokkupuude põhjustab krampe ja kontrollimatuid lihastõmblusi, mis võivad lõppeda närvikahjustuste või surmaga. See risk on eriti kõrge lastel. Pikaajaline kokkupuude aga nende kemikaalidega (sh DDT-ga) suurendab erinevaid vähiriske. Enamus eelnimetatud ühenditest on 2001. aasta Stockholmi konventsiooniga keelatud, sest need liigitatakse keskkonnas püsivate saasteainete hulka. DDT-d lubatakse kasutada mõningatel juhtudel. Tuletan meelde, et need on ained, mida aastakümneid tagasi kasutati laialdaselt.

Kui fosfororgaanilistest ühenditest rääkida, siis neil on väga huvitav toimemehhanism. Sisuliselt takistavad need ained toimida ühel väga olulisel ensüümil nimega atsetüülkoliinesteraas. Atsetüülkoliin osaleb närviülekandes, et närviimpulss liiguks ühelt närvirakult teisele. See kutsub esile liigutuse. Peale ülekannet laguneb ensüümi toimel atsetüülkoliin koheselt. Kui seda ensüümi takistada ehk inhibeerida, siis atsetüülkoliin ära ei lagune. Tekivad kontrollimatud liigutused, värinad, lihaste tõmblus, krambid ja lõpuks surm.

Täpselt samamoodi toimivad väga paljud närvimürgid ja keemiarelvad, sh sariin (link). Vastumürk on muuseas atropiin. Ma kindlasti ei väida, et need pestitsiidid (sh paratioon) olid tavainimesele nii toksilistes annustes saadaval, aga isegi pikaajalised kokkupuuted vähendavad selle ensüümi hulka ohtliku tasemeni, kuni üks hetk tekib akuutne toksilisus. Arutasin raamatut ka oma isaga, kes DDT toksilisusega väga tuttav oli ning raamatu oma nooruses läbi luges. Ta teadis rääkida, et nõukaajal kasutati dihlofossi nimelist kärbsemürki, mis kuulub ka nende ainete alla. Üht selle tühja pudelit nägin isegi osta.ee-s antiikesemete all müügis.

 

Muljed ja olukord tänapäeval

Raamatut soovitasid mulle lugeda kaks keemiku haridusega õppejõudu. Mõlemad töötavad peale õpetamisele keskkonnakaitse valdkonnas ja teostavad erinevaid õhu-, vee-, mullapuhtuse analüüse. Ma olin ähmaselt kuulnud nendest ainetest ja keskkonnaliikumistest 60ndatel, aga mitte midagi konkreetset. Seega minu jaoks oli väga palju uut infot, mis ühtemoodi vaimustas ja pani mõtlema.

Kokkuvõttes jättis ”Hääletu kevad” jättis unustamatu mulje. Huvitav oli lugeda keemiast ja konkreetsetest viisidest, kuidas pestitsiidid loomi ja tervet toiduahelat mõjutavad. Osasid lõike oli valus lugeda. Ühed hirmsamad olid näited konkreetsetest juhtumitest, kus inimesed surid kiirelt pärast sagedast kokkupuudet kloreeritud süsivesinikega. Taolisi näiteid on raamatus kümneid. See oli silmaringi avardav teos, mis pani tõsiselt mõtlema toimele, mida need mürgid tervele ökosüsteemile avaldavad. Kuid mis veel olulisem – see haris konkreetsete ainete osas, mistõttu peale raamatu ilmumist saatis seda tavainimeste seas tohutu menu.

Kogu see ajalooline aspekt oli tegelikult väga põnev, sest mõtlesin lugedes pidevalt, et kuhu me nüüd, 21. sajandil jõudnud oleme? Kas see aine on täna keelatud? Kui ei, siis kus riigis ja miks see lubatud on? Kas GMO-de kasutamine vähendas pestitsiidide vajadust? Vastus viimasele küsimusele on jah, nende kasutamine on vähendanud mõnevõrra pestitsiidide vajadust, kuid sõltub riigist.

Uurisin oma õppejõult, kuidas on tänane olukord võrreldes 60ndatega. Ta teadis rääkida, et tänapäeval on arendatud spetsiifilisemad mürgid, nt sellised mis mõjutavad näiteks putukate paljunemist. Samas kasutatakse endiselt väga paljusid eri kemikaale ning pole lõpuni teada, milline on nende kombineeritud mõju loodusele ja inimesele. Probleem on selles, et näiteks Aafrika riikides endiselt kasutatakse tugevatoimelisi pestitsiide, sest need on kõige odavamad lahendused. Hirm võimaliku vähi ees pole nii suur kui otsese nälja. Näiteks rääkis ta veel, et sellel suvel avastati Eestist imeväiksed DDT kogused, mis tõenäoliselt kandusid tolmuga ekvaatori poolt meile… Õnneks olid need kogused tõesti väiksed.

”Pestitsiididega mürgitamise probleem on komplitseeritud seetõttu, et erinevalt katseloomast, kes elab rangelt kontrollitud tingimustes, ei puutu inimene iialgi kokku ainult ühe kemikaaliga.”

 

Meeldejäävad lõigud raamatust

Pikaajalistest toimetest:
”Me oleme harjunud otsima suuri ning otsekohe ilmnevaid tagajärgi ja ignoreerima kõiki ülejäänuid. Kui hädaoht ei ilmne kohe ja nii silmnähtavas vormis, et teda ei saa arvestamata jätta, siis eitame me tema olemasolu…, Võidakse vastu väita: ”Ma olen korduvalt pritsinud dieldriiniga oma muru, aga mul ei ole iialgi olnud krampe, nagu WHO töötajail – järelikult ei ole ta mulle viga teinud.” Asi ei ole nii lihtne. Koheste ja ägedate haigustunnuste puudumisest hoolimata ladestuvad niisugused ained vaieldamatult iga inimese kehas, kes nendega töötab. Nagu me juba nägime, kuhjuvad kloreeritud süsivesinikud organismis kõige väiksematest annustest alates. Mürgised ained ladestuvad keha kõigis rasvkudedes. Siis kui rasvavarud tõmmatakse ainevahetusse, võib mürk jalamaid mõjuda.”

Ühe naise kurb lõpp:
”…Sel arstil on praegu palju detailseid haiguslugusid leukeemia, aplastilise aneemia, Hodgini tõve ja teiste vere- ning vereloomekudede haiguste all kannatavate patsientide kohta. Ta ütleb, et nad kõik on tublisti kokku puutunud eespool mainitud keskkonnateguritega (DDT, klordaan, bensool, lindaan ja naftadestillaadid). Mida need haiguslood näitavad? Üks puudutab koduperenaist, kes ei sallinud ämblikke. 
Augusti keskel läks ta oma keldrisse ja pritsis põhjalikult terve keldri, trepiõnarused, puuviljasäilitamise kapid, kõik varjatud kohad laetalade vahel. Kui ta oli pritsimise lõpetanud, tundis ta ennast täiesti haigena. Teda vaevasid iiveldus ja üliärevus ning närvilisus. Paari päeva pärast tundis ta ennast paremini ja oma häda põhjust ilmselt aimamata kordas ta tervet protseduuri septembris. Ta pritsis veel kaks korda, haigestus, vahepeal paranes ja pritsis uuesti. Pärast aerosooli kolmandat kasutamist ilmusid tal uued sümptomid: palavik, valud liigestes, halb enesetunne, äge veenipõletik ühes jalas. Kui dr. Hargraves naist uuris, selgus, et tal on äge leukeemia. Naine suri järgmisel kuul.”

Paratiooni toksilisus:
”Üks keemik, kes kavatses kõige otsesemal viisil kindlaks teha inimesel akuutset mürgistust põhjustava doosi suurust, neelas alla väga vähe, umbes 0,1 grammi paratiooni. Halvatus saabus silmapilkselt, nii et ta ei jõudnud haarata käepärast pandud vastumürki ja suri…, Üks väheseid asjaolusid, mis päästab meid hävingust paratiooni läbi, on tema ja teiste selle rühma (fosfororgaaniliste) kemikaalide üsna kiire lagunemine. Nende jäägid mürgiga töödeldud viljadel on seetõttu suhteliselt lühiealised võrreldes kloreeritud süsivesinikega (DDT).” 

 

Kirjastus ”Valgus”
Tõlkija: A. Raitviir
Tallinn, 1968 (originaaltrükk 1962)

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga