Raamatud, mida ma ei arvusta

Selle aasta jooksul olen läbi lugenud 41 raamatut, aga blogisse arvustuse kirjutanud neist pooltest. Minu puhul on tavaline, et loen raamatu läbi, aga (pikem) arvustus jääbki kirjutamata. Kas teistel raamatublogijatel juhtub sama? Kui jah, siis miks? Huvitav oleks teada. Minu põhjused on järgnevad:

Pole midagi head öelda

Ma olen õppinud maast madalast, et kui sul pole midagi head öelda, siis ära ütle mitte midagi. Näiteks ei meeldinud mulle suur klassik Daphne du Maurier’i ”Rebecca”. Hindasin seda Goodreadsis tagasihoidliku 3 tärniga. Asi pole selleks, et mulle gooti romaanid ei meeldiks. ”Dorian Gray portree” on üks lemmikuid ja ka ”Frankenstein” ja ”Vihurimäe” olid omamoodi lugemiselamused. Tõsi küll, teist korda lugedes meeldiksid vähem.

Üritasin oma antipaatiat analüüsida ja probleem oli naispeategelases. See naine oli lihtsalt nii ärritavalt ebakindel. Ta kujutas oma peas ette pikki stsenaariume, mida keegi mõtles ja otsis kõigest tähendust. Ta ei öelnud kunagi välja seda, mida mõtles. Lugeja kogeb naise meeletut ängi ja vähem seda, kuidas ta tegutseb. Mind huvitavad dialoogid ja karakterid. Romaanid, kus peategelased kuidagi reageerivad sündmustikku või vähemalt analüüsivad seda. Isiksused suure ”I”-tähega. Malbed karakterid on ka põnevad, aga mitte siis, kui nende ebakindlusi lahatakse kümnete lehekülgede kaupa. Tekst oli ilukirjanduslikult väga ilus, aga sellest üksi ei piisanud.

Alles raamatu viimases kolmandikus tegelane muutus ja lõpp oli ka hea. Aga hea lõpp ei paranda ju kesist lugemiselamust?*

Pole midagi halba öelda

Vahel juhtub ka seda, et loen midagi läbi, aga see ei tekita erilisi emotsioone/ mõtteid. Näiteks ”Rändava kassi kroonikad” oli selline ilus ja armas lugu, mille lugesin läbi, aga sama kiirelt unustasin. Pole midagi eriti halba öelda, aga samas üks-ühele sisututvustust ei taha ka kirjutada. Vahel juhtub ka seda, et loen teiste arvustusi ja tundub, et raamatut on juba väga hästi analüüsitud. Loen palju eesti- ja inglise keelseid arvustusi, eriti Goodreadsis. Kui kedagi huvitab mu kasutaja, siis see on siin.

pilt internetist

Lugejat ei huvita

Vahel tundub mulle, et mind väga huvitab mingi teema, mis võibolla huvitaks paari inimest mu lugejaskonnast. Üks hea näide sellisest raamatust on Ben Goldacre’i ”Bad Science”, eesti k tõlgitud ”Pahateadus”. See räägib viisidest, kuidas teadust saab valesti mõista, tõlgendada ja kuidas teadlased mõnikord ise uuringutulemustega (metoodikaga) nihverdavad. Sellest, mis on fair trial ja mis mitte. Vihje: süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid on parimad võimalikud allikad, eriti võrreldes üksikute katsetega.

Inimesi tavaliselt huvitab teadus, aga mitte see, kuidas uuringuid läbi viiakse. Tehnilised detailid huvitavad väheseid. Ma olen üks nendest, aga osaliselt seepärast, et pean enda õppekaval sellist kirjandust lugema. Tegelikult on põnev ka. Vaatamata hirmule lugejate huvipuuduse ees ma ikkagi arvustan mitte-ilukirjanduslikke teoseid. Eriti, kui need annavad põnevaid uusi teadmisi või rikastavad silmaringi.

Vahel loen mõnda ulmekat või hiljuti näiteks Mihkel Muti raamatut, millel näen, et pole eriti arvustusi. Tundub, et inimestel pole nende raamatute vastu nii suurt huvi.** Või loen mõnda vana raamatut, mille kohta on minust kaks korda vanem inimene juba kolm korda tabavamalt kirjutanud. Samas siin teen endale karuteene, sest mõnes mõttes võiks just neid raamatuid lugejatele tutvustada. Lugejaskond ju ikka erineb.

See pole *selline* kirjandus

Jah, ma lugesin see suvi ”Näljamänge”. Kõik kolm raamatut lugesin läbi ja esimesed kaks olid päris head. Mingil põhjusel tunduvad noorteromaanid kuidagi kergemad ja pealiskaudsemad, ning tahaks ikka *tõsist* kirjastust arvustada! Ilma eneseirooniata meeldib mulle lihtsalt teistsugune kirjandus ega naudiks noortekate arvustamist. Sama asi on valdavalt armastusromaanidega. Mida nendest ikka nii väga analüüsida, kui just suhtedraama üle ei aruta?***

 

*Samas ka halb lõpp võib raamatu natuke ära rikkuda.

**Siinkohal valetan. Mihkel Mutti loetakse väga palju. Lihtsalt osadel tema raamatutel pole eriti arvustusi.

***Mul pole tegelikult otseselt midagi armastusromaanide vastu. Olen isegi kirjutanud teosest ”Valgus ookeanide vahel”, mis oli väga tundeküllane. Žanr oli küll ajalooline romaan, aga suur fookus oli abielupaaril. Tõsi küll, seal oli rõhk peale armastuse ka muudel teemadel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.