Peter Wohlleben ”Puude salapärane elu”

Kellele meist ei meeldiks metsas jalutada? Hingata sisse puhast metsaõhku, mis täidab kopsud hapnikuga ja teeb enesetunde paremaks. Muuseas, fütontsiidid on need taimset päritolu keemilised ühendid, mis teevad metsaõhu nii meeldivaks ja mikroobide vabaks. Peale metsas jalutamise saab neid taimseid antibiootikume tunda näiteks küüslaugust, sibulast, mustast sõstrast ja paljudest muudest taimedest. Mets on mind alati võlunud, aga alles hiljuti hakkas mulle silma Peter Wohllebeni populaarteaduslik raamat ”Puude salapärane elu”, mis ülistab puid ja kutsub inimesi üles metsa rohkem eluskooslusena ja puid elusolenditena kohtlema kui me muidu seda teeks.

Ta üritab anda läbi puude keerulise ja sotsiaalse elu edasi viise, kuidas puud on tegelikult sama võluvad nagu teised elusolendid. Selle näiteks võib tuua viisi, kuidas puud omavahel suhtlevad, näiteks hoiatavad liigikaaslasi rohutoiduliste loomade eest. Autor kirjeldab raamatus viisi, kuidas akaatsiapuud savannides eritavad hoiatusgaasi nimega etüleen, kui mõni loom, näiteks kaelkirjak nende lehti hakkab sööma.

Lisaks hakkab puu sellisel juhul tootma mürgiseid ained, et puidu maitse oleks loomale või putukale mõrkjam. Üheks selliseks on näiteks veinides kasutatav tanniin, mis veinisõpradele väga meeldib. Neid lõhnasignaale tajuvad õhu teel levides ka teised akaatsiapuud, mis seepeale hakkavad samu toksiine tootma. Konkreetses vaatluses märkasidki teadlased, et kaelkirjakud said puude kavalast mängust aru, ning hakkasid uuesti lehti sööma umbes saja meetri kaugusel, kuhu liigikaaslaste hoiatussignaalid polnud veel jõudnud. Sama loogika toimib muidugi siis, kui puitu hakkab sööma mõni tõuk, aga kuna puude reageerimisvõime on väga aeglane, siis võib minna tund aega enne, kui lehed putukate jaoks mürgiseid aineid tootma hakkavad. Sellegipoolest on tähelepanuväärne viis, kuidas puud end loomade ja putukate eest kaitsevad, olgugi pealegi juurtega kindlalt maa küljes kinni.

Juured on teine viis, kuidas puud omavahel suhelda võivad, näiteks abistavad nad vanu, haiglaseid puid läbi üksteise juurtega põimuva seeneniidistiku, vahetades suhkrut ja teisi süsivesikuid. Puude ja seente sümbioosist on üldse palju juttu, sest üksteiseta nad hakkama ei saaks. Seeneniidistik on üldse ainus viis, kuidas puud saavad olla omavahel kontaktis.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, kui palju uusi, põnevaid nüansse ma puude kohta teada sain. Näiteks polnud ma kunagi mõelnud selle peale, kuidas puud omavahel võistlevad (valguse pärast). On väga kiiresti kasvavad valgust armastavad puud, nagu näiteks haab, arukask ja raagremmelgas, mis hakkavad hästi kiiresti kasvama kui on idanemise käigus leidnud teistest puudest vaba pinnase. Need puud võivad kasvada aasta jooksul meetri, samal ajal kui teised puud kasvavad millimeetrites-sentimeetrites. Teisalt kui nende puude lähedale pinnasesse lenduvad aja jooksul pöökide või vahtrate seemned, siis aja jooksul jõuavad need, olles palju vähenõudlikumad, kiiretest kasvajatest ette (mis ei kasva lõputult) ja võtavad suurem osa valgusest ära. Ning valgus on puude kasvuks kõige olulisem.
Seda valguse pärast võitlemist on metsas eriti hästi näha, kus on alati madalamal asetsevad, nn varjus istuvad puud ning taevasse sirutavad hiiglased, mis võtavad kogu valguse ära. Lõpuks muidugi vanad puud murduvad, ning ka allpool olevad puud saavad lõpuks võimaluse. Selles osas on mets pidevalt muutuv ökosüsteem.

Kuid kõike põnevat, mida puudest teada on võimalik ei ole võimalik siia ühte postitusse ära mahutada. Tegu on tohutult rikastava raamatuga, olgugi et autor kohati oma oletustes väga antropomorfseks läheb, kandes puudele üle inimlikke tundmusi. Ei saa tõestada, et puud on tõesti nii intelligentsed, nagu ta oma uurimistööle ja kogemustele tuginedes arvab, aga kindlasti on nad elusamad ja reageerimisvõimelisemad, kui keskmine inimene võib arvata. Raamatu tõeline väärtus, nagu ka ajakirjanik Margus Haav oma arvustuses kirjutas, seisneb selles et lugeja ei vaata metsa enam samamoodi. Pigem soojuse, austuse ja imetlusega.

 

Kirjastus Tänapäev
Tõlkija: Olav Renno

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga