Norman Ohler ”Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”

Aprillis ilmunud ”Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” on haarav ajalooline teos seni suurema tähelepanuta jäänud osast lähiajaloos – narkootikumide kuritarvitamisest Hitleri Saksamaal.

Narkootikume võeti süstemaatiliselt peaaegu terve Teise maailmasõja vältel nii Hitleri enda kui ka sõdurite poolt, eriti Välksõjas. Viimases oli eriti oluline sõdurite pidev vaimne erksus, mida metamfetamiin neile kiires sõjas võimaldas. Raamatu esimene pool keskendub rohkem rahva ja sõjaväe pervitiini tarvitamisele ning teine pool Hitleri ihuarstile ja kokteilidesegule (kust ei puudunud isegi nii hullud asjad nagu loomsed hormoonid ja loomamaks Leber Hamma), mida füüreri jaoks välja kirjutati. Eriti põnev oligi lugeda Hitleri ning Theodor Morelli omavahelisest sõltuvussuhtest, mis kasvas aina tugevamaks mida enam patsient sõltuvusse langes. Arst võitis sellest kõrge positsiooni ning patsient sai võõranduda veel enam reaalsusest.

Norman Ohleri uurimistöö on äärmiselt põhjalik ja rohkete allikatega. Ainuüksi allikad moodustavad raamatust arvestatava protsendi, mis on saadud peamiselt erinevatest arhiividest, ning Theo Morelli päevikusissekannetest Hitleri ravimsel.

 

Kogu raamat on kirjutatud hoogsas, ajas edasi liikuvas tempos, alustades lühikesest sissejuhatavast kirjeldusest I maailmasõja järgsele Saksamaale, mil sõja kaotamise järel oli Saksamaa nr 1 riik morfiini tootmises ja Berliini nähti kui maailma eksperimenteerijate pealinna. Kõigest kahekümnendate teises pooles toodeti riigis tervelt 91 tonni morfiini, kuid peagi peale seda reguleeriti Saksamaal Versailles’ rahulepingu tingimuste tõttu uimastitööstust. Kolmekümnendatel asjad näiliselt muutusid, kuna võimuvahetuse tulemusel narkosõltlasi karistati ja hukati (või sundsteriliseeriti) ja süüdlasena nähti juute, kes olevat püüdnud mürgitada sakslaste vaimu. Iroonilisel kombel tuli kolmekümnendate lõpus Kolmandas Reichis välja uus sakslaste rahvadroog – Pervitiin (reklaampilt kõrval). See levis kulutulena üle kogu riigi, osta sai seda praktiliselt igal kujul, kuna ainet pandi toitude ja isegi šokolaadikommide sisse. Samasugune kuritarvitamine algas loomulikult ka sõjaväes, sest Pervitiini mõju all suutsid inimesed väga kaua ärkvel püsida, ning tundusid füüsiliselt ja vaimselt erksad. Üsna peagi korraldati esimesed katsed ohvitseridega, ning ei jäänud kaua aega puudu sellest, mil igal mehel oli kaasas amfetamiinitablett või paar (Wehrmacht tellis maa- ja õhuväe jaoks 35 miljonit annust!). Täpsemalt sõdurite Pervitiini kuritarvitamisest ning nende endi lugudest saab lugeda muidugi raamatust endast.

Kuid sama õudne oli lugeda Hitleri enda narkootikumide kuritarvitamisest ning eksperimentaalsetest hormoonsetest preparaatidest, mida tolle kurikuulus ihuarst, Theodor Morell, füürerile veeni süstis. Autor analüüsib suuremalt jaolt läbi arsti isikliku päeviku (mida too piinliku täpsusega täitis) Hitleri allakäiku aastatel 1941-1944, liikudes samal ajal läbi ajalooliste sündmuste kuni Berliini langemiseni välja. Lõplik nimekiri ainetest, mida nn füürerikokteil sisaldas, pani mu tõsimeeli mõtlema selle üle, kuidas ta tervis niigi kaua enamvähem korras püsis. Tõsi küll, füüsiline allakäik oli 1944. aastal lõplik ja Hitleri lähiinimesed täheldasid tohutut füüsilist ja vaimset muutust ta juures, kuid elu võttis ta endalt siiski ise (mille ta oli peaaegu täielikult juba uimastitele andnud).

Eriti tänuväärne raamatu juures on ka fakt, et autor ei vabanda kuidagi Hitleri enda käitumist narkootikumide kuritarvitamisega välja, sest oma tõekspidamised olid diktaatoril juba ammu enne metamfetamiini, kokaiini ja opiaate ‘Mein Kampfi” kirjutades välja kujunenud ja tema ideed olid reaalsuseks tehtud juutide süstemaatilise tagakiusamisega alustades. Kuid usutav on, et narkootikumid võisid mingil moel aidata temal ning einsatzgruppenil natsiideoloogia hullustega lõpuni välja minna. Nagu autor nii tabavalt ütleb: ”Samal määral nagu Hitler vedas maailma allakäigu poole, oli ta ise selle vastuolulise ”’uimastite vastast võitlust pidava” keemilis-modernse ajastu produkt.”

 

Kirjastus Helios
Tõlkja: Elina Adamson
Kujundus ja küljendus: Sven Elur

Raamatut saab osta siit

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga