”Päikese lapsed”: Draamateatri ja Lavakunstikooli ühislavastus

Draamateatri etendus ”Päikese lapsed” põhineb Maksim Gorki samanimelisel näidendil, mis kirjutati 1905. aastal peale Verise pühapäeva sündmusi. Etenduse keskmes on vene intellektuaalid ja loomeinimesed, igaüks neist eri vaatepunktiga elule ja kihistunud ühiskonnale. Veidike tausta: Maksim Gorki oli realistliku sotsialismi pooldaja, seejuures palju tähelepanu saab lihtrahva vs rikaste vastasseis.

Tegu on Lavakunstikooli ja Draamateatri ühislavastusega, seega nägin teist korda noori ja andekaid äsja lavaka lõpetanud näitlejaid.* Kõige rohkem nautisin tugevaid, erinäolisi karaktereid. Etendus oli väga vitaalne, näitlejatööd head ning naerda sai palju. Mõtteainet andsid tegelaskujude tõekspidamised ja hoiakud, isegi tundsin mõnes dialoogis enda mõtted ära. Eriliselt meeldisid mulle küünikust Boriss Nikolajevitši (Simo Andre Kadastu) ja idealistist teadlase Pavel Fjodorovitši (Jan Erik Ehrenberg) tegelaskujud, naistest aga pragmaatiline toatüdruk Fima (Maris Lüüs).

Etenduse vitaalsus tuli esile näitlejate omavahelises dünaamikas, nende koostöö näis kerge ja õhuline. Mul ei hakanud kordagi igav, kuigi tegu oli pika, ligi 4-tunnise tükiga. Ehk oli asi selles, et mulle meeldisid näitlejad ja rollid, võimalik et meeldis lavastaja käsitlus, kuid aeg läks tõesti lennates. Enam kui 100 aastat tagasi kirjutatud teos on aktuaalne ka tänapäeval – mina mõtlesin küll, et kas meie olemegi see ”päikese laste” põlvkond?

Tsiteerides Andreas Aadelit, lavakunstikooli 29. lennu lõpetanud lavastajat:
”Meie põlvkond on vabas Eestis kasvanud ja pole raskete aegadega kokku puutunud ja tänu sellele ongi meie maailmapilt võib-olla optimistlikum ja võime kaduda ka mingitesse ideaalidesse ära. See ei ole iseenesest hea ega halb, selles on nii positiivset kui ka negatiivset. Tegelastes on tajuda mingis mõttes mulli sees elamist. Seestpoolt on väga raske ütelda, kas meie oleme uus ”päikese laste” põlvkond. Meie jaoks on see oletus. Küll aga see, kuhu poole tegelased pürgivad ja kuhu meie ise inimestena pürgime – selles on midagi väga sarnast.”

*Esimene kord oli Theatrumi ”Godot’d ootades”, mis jättis tänasest etendusest mõnevõrra nõrgema mulje. Selles oli vähem näitlejaid ja hoopis teise kontseptsiooniga etendus, nii et pigem eelistuse küsimus. Kuid näitlejatöö oli mõlemas väga hea.

Julge ja punane seekord.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.