Ma olen nüüdseks tegelenud jooksmisega kaks kuud ning sagedusega paar korda nädalas, seega olen isegi alles algaja. Kuid olen juba märganud selle häid omadusi. Olin tükk aega arvamusel, et ainult anaeroobne trenn ehk lihastreening on mulle parem, aga oi, kuidas ma eksisin! Ideeliselt tahtsin ma lihtsalt enda vastupidavust parandada, kuid miks ka mitte saada lihastoonust sinna juurde. Seega rühkisin teha jõuharjutusi, nägemata tulemusi. Kuna ma jõusaalis raskusi tõstes vastupidavuse ega lihase kasvu eriti ei näinud (minu kehatüübiga inimestel ehk ektomorfidel on üldse raske lihast kasvatada, aga ka juurde võtta), siis otsustasin et proovin ikkagi jooksmist. Ning ma armastan seda!
Ma ei ürita samas öelda, et lihastreening poleks oluline. Vastupidi, see on, ning tegelikult isegi sama oluline hea üldfüüsilise vormi hoidmiseks. Kuid jooksmine on hea koht kust alustada, eriti kui tahta vastupidavust treenida. Ise proovin teha mõlemat, nii lihast kui ka kardiot, sõltuvalt siis sellest kuidas suudan oma aega jagada töö ja muude hobide kõrvalt.
Siin on aga loetelu põhjustest, miks ma naudin jooksmist:
1) Runner’s high
See on üks peamine põhjus, miks inimesed suudavad joosta maratone ja üleüldiselt pikka aega ilma peatumata. Peale tugeva tahtejõu on see keha keemiline reaktsioon kestvale pingutusele.
Eestikeeles võib seda tõlkida kui eufooria ning see on tunne, mis tekib kindla intensiivsusega kardiotreeningul. Ideeliselt tähendab jooksmisel kogetav eufooria, et süda peab töötama kindla sagedusega, alates näiteks 140-st löögist minutis ning seda vähemalt 10 minutit järjest (minu kogemusel, aga iga inimese keha on individuaalne). Kui mul on näiteks see 10 minuti piir joostud kiirusega 8,5 km/h, siis ma suudan edasi joosta veel kolm korda sama kaua. Kuid see võtab aega. Kellel on üldfüüsiline vorm parem, võtab 5- ja 10-kilomeetriste distantside jooksmine muidugi kiiremini. Mina suudan hetkel joosta korraga umbes 6 kilomeetrit, eeldusel et ma tõesti jooksen (mitte ei sörgi).
Maakeeli – ma jooksen, sest see teeb mu tuju ja üleüldise enesetunde väga heaks!
2) See on tervislik südamele ja kogu kehale (ning teeb seedimise korda!)
Kardiotreening on, nagu nimigi ütleb, eelkõige hea südamele. Kui regulaarselt jooksmas käia, siis saab tõsta maksimumkoormust mida süda talub ja vähendada südamelöökide arvu puhkeolekus. Seda saab eelkõige märgata, kui kasutada joostes pulsivööd. Võib tunduda naljakas, et miks noor inimene peaks siis nii palju südamele mõtlema? Tegelikult on südamehaigused üks TOP 2-st surmapõhjustest Eestis. Seega seda tähtsat lihast ei tasu alahinnata. Jooksmine teeb ühtlasi ainevahetuse korda. See oli minu jaoks isegi kõige suurem üllatus, sest mul on niigi kiire ainevahetus, aga jooksmine kiirendab seda veelgi. Seetõttu ongi oluline joosta regulaarselt ning end ületada – nii toimib ainevahetus koguaeg ülikiirusel (võrreldes vähesportliku eluviisiga).
Kui piisava koormusega end treenida, näiteks joosta mitu korda nädalas 30 minutit või rohkem (ning eriti näiteks vaheldumisi kiirete intervallidega) siis tekib peagi ka vastupidavus. Mul on juba tunne, nagu ma jaksaks rohkem.
3) See aitab mul kaalu normis hoida
Nagu enne mainisin, siis jooksmine kiirendab ainevahetust isegi kuni 24 tundi peale intensiivset treeningut. Muidugi on tervislik toitumine sama oluline, aga vormis keha saavutamiseks/ hoidmiseks tuleks ka liikuda. Ainult heale ainevahetusele või headele geenidele ei saa igavesti lootma jääda.
Viimaks, ma jooksen, sest see annab mulle lõbusa viisi, kuidas end koguaeg ületada.
Aeg-ajalt jooksen ma jõusaalis, sest hetkel on mul seal kõige lihtsam saada head ülevaadet erinevatest näitajatest jooksu ajal. Mul tekib täielik hasart sisse, sest hakkan jälgima ühte numbrit kolmest: aega (tahan joosta võimalikult kaua, näiteks 45 minutit või tund algajana), kiirust (hetkel suudan joosta kõige kiiremini 10 km/h) või vahemaad (tahan joosta 4, siis 5 ja lõpuks 6 kilomeetrit, eelistatavalt järjest). Muidugi jälgin ma koguaeg ka oma südant, et mitte end täiesti üle koormata (et mitte joosta nii, et südamelöögid on oluliselt üle 170 löögi minutis).
Konkreetne tabel aitas mul väga hästi mõista jooksmise mõju kehale, sõltuvalt südame aktiivsusest. Ideaalne vahemik on aeroobne vahemik, mis treenib südant ja vastupidavust (umbes 140-155 lööki minutis), aga aeg-ajalt tuleks treenida ka intensiivsemalt selles anaeroobses tsoonis (üle 160 löögi minutis). Seda muidugi mitte liiga kaua järjest.
Kes ei taha liiga intensiivse jooksuga tegeleda, peaks jääma sinna weight control tsooni, mis on ligikaudu 120-135 lööki minutis.
Nii et välja ja jooksma! 🙂 Alguses ei tee vahet, kas joosta korraga kilomeeter või paar. Või alla selle. Oluline on harjumus ning trenni nautida. Kõigile jooksmine ei sobigi, mõnele sobib ujumine või sõudmine rohkem ning need on võrdselt sama head (osad oletavad, et ujumine on isegi kehale parem, kuna puudub kokkupuude maaga ja vigastuste oht väiksem). Igaühele oma.
