Ootused iseendale

Minu jaoks pole midagi inspireerivamat ideest, et me teeme midagi sellepärast, et see on raske. Sest enamasti tehakse midagi just selle tõttu, et see on lihtne. If it was easy, everyone would do it. Seda eriti tänapäevases tarbimisühiskonnas, kus kõik on kergesti kättesaadav. Kõike peab saama praegu ja kohe. Kliendile (ehk minule ja sinule) peab olema kõik lihtsaks tehtud. Kusjuures selline mõtlemine meenutab tõesti natuke Aldous Huxley ”Head uut ilma”, mis mul praegu pooleli on. Selles raamatus on inimesed kogu aeg valitsuse poolt toodetud soma nimelise uimasti mõju all, et rahvas püsiks õnnelik, vaoshoitud ja kontrollitud. Masstarbimine ja imikueast saadik sisendatud refleksid ja mõtted. Mitte, et inimkond kunagi nii süngele rajale satuks, aga mõned tendentsid on. Eelkõige masstarbimine, kiirete ja lihtsate lahenduste otsimine, ”sinu õnn on kõige tähtsam”-mõtteviis, vähenev huvi raamatute vastu. Lugemuse vähenemine ei pruugi isegi olla nii suur probleem, sest loetakse väga palju interneti vahendusel ja e-raamatuid, aga funktsionaalne lugemisoskus, oskus eristada olulist infot väheolulisest, väheneb. Näiteks suur hulk infost saadakse vaid Facebooki uudistevoo vahendusel.

Seda inspireerivam on näha inimesi, kes annavad natuke rohkem kui vaja, kes on pühendunud oma ettevõtmistes. Ma proovin isegi selline olla, kuigi pean end suhteliselt keskmiseks. Kindlat tüüpi nutikus, lugemus ja hea mälu on, aga võimete poolest keskmine. Veider olekski endast midagi muud arvata, kui just ei ole palju saavutanud. Ühte olen enda puhul täheldanud küll. Kui ma millestki huvitun, siis uurin selle kohta süvitsi. Mu pea on täis päris palju erinevaid fakte erinevatest valdkondadest. Sellepärast ma farmaatsia õpet nii väga naudin, et põnev on keemiat rohkem süvitsi õppida ja praktikumides saab reaktsioonidest paremini aru. Ladina keele grammatika on üllatavalt loogiline ja lihtne, eriti nimi- ja omadussõnade käänamine (peamine, mis apteekrile oluline on). Rääkimata ainetest, mis tulevad alles kevadsemestril (analüütiline keemia, biokeemia, farmatseutiline keemia). Ning muidugi kõige olulisem aine teisel kursusel – farmakoloogia.

Mis on meie ootused iseendale? Kas me tahame anda endast rohkem või jääda mugavustsooni? Mina ei suuda kaua järjest mugavustsoonis olla. Tahan ikka väljakutseid, isegi kui mõtlen need iseenda jaoks välja (jooksmine, trenni tegemine, täiskasvanuna töö kõrvalt kõrgkoolis õppimine, iseendale mingi teema selgeks õpetamine). Need pole teab-mis suured väljakutsed, aga väldivad paigalseisu. Igaüks peaks enda jaoks need väljakutsed leidma.

Leidsin hiljuti internetiavarustest ühe arstitudengi blogi kes kirjutas, kuidas ta arstiteaduskonda sisse sai. Ütleme nii, et riigieksamid peavad olema vähemalt 80% peale tehtud (kui kedagi huvitab, siis riigieksamite iga-aastased keskmised on Innoves üleval) või teise valikuna tuleb teha keemia/ bioloogia erialakatse. Erialakatsed pole kummaski aines lihtsad, bioloogias on sisuliselt olümpiaadiküsimused ning keemia on… keemia. Tudeng hakkas lihtsalt keemiat nullist õppima. Alates aatomi ehitusest kuni keemia riigieksami ülesanneteni välja. Ta lahendas süstemaatiliselt eksamite ülesandeid järjest läbi, kui millestki aru ei saanud, siis õppis uuesti kergemaid materjale (kasvõi põhikooliõpikuid) ning proovis uuesti. Lõpuks kulusid erinevat tüüpi riigieksami ülesanded talle pähe, nende sõnastus ja lahendusviis. Ning ta sai sisse tänu keemia erialakatsele. Selline pühendumus näitab tõelise arstitudengi loomust.  Küsimus on rohkem selles, kui palju oled sa valmis vaeva nägema ja õppima, mitte loomupärases andes. Kuigi viimane aitab ka, lihtsalt ei ole piisav kui andega midagi ei tehta.

Pildikesi koolielust. Vasakul: boraatioon põleb rohelise leegiga. Paremal: raua ja väävli omavaheline reaktsioon, eraldub mürgine vääveldioksiid ning põlemisreaktsiooni lõpus tekib tahke raudsulfiid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga