”Nothing exists except atoms and empty space; everything else is opinion” ehk arvamus arvamustest

Mulle on alati korda läinud, mida teised arvavad. Ühest küljest selle tõttu, et ma üritan kohandada enda maailmapilti ja olla avatud teistele arvamustele. Ehk ma olen muutlik, mingi piirini. Tõsi küll, minu väärtushinnangud on püsinud muutumatuna teismeeast saadik (”ole kõigi vastu hea”, ”anna oma parim”, monogaamia hindamine). Selline idealisti maailmapilt. Be the best version of yourself. Teisest küljest ka selle tõttu, et ma tean, et iga arvamus ja iga kogemus on subjektiivne ja võibolla kui ma panen kokku kõik erinevad hinnangud ja maailmapildid, siis ma saan objektiivsusele lähema maailmapildi, kui olukorras kus näen kõike vaid enda künka otsast. Seega ma kuulan inimesed ära, üritan mõista, miks selline arvamus tekib ning siis otsustan, kas võtan sellest midagi enda jaoks või mitte. Kuid kuulamine on alati omal kohal. Me anname inimestele hinnanguid, igapäevaselt, aga kuhu jääb kuulamine? Mõista proovimine?

Näiteks minul on raske mõista depressiooni. Mõistusega tean, et depressiooni korral on inimese ajus vähem serotoniini, täpselt nagu diabeedihaigel on vähem insuliini. Tegu on seega füüsilise haigusega, mis ei ole ”välja mõeldud” ja mille korral mõjuvad SSRI-d, ehk serotoniini tagasihaarde inhibiitorid. Need (ja teised) ravimid kergendavad nende inimeste elu. Mul on olnud raskeid perioode enda elus. Asju, mida ma ei tahaks kellegagi jagada. Kuid see, et mina seda ei mõista, ei tähenda seda et depressioon poleks füüsiline kogemus neile. Depressioon on Eestis üldse tabu, sest eestlane ei lähe reeglina psühholoogi juurde. Psühhiaatri juurde küll, aga mitte psühholoogi. Kõik raskused kannatatakse ära, kõige hullem on muidugi, kui haaratakse alkoholi järele. Miks on depressioon tabu, aga alkoholism haigus, mille üle hellitavalt naerdakse? Miks on see vähem taunitav? Maksa seisukohast pole SSRI-d sugugi halvemad kui igapäevane alkoholi tarbimine.

Kuid tagasi arvamuste juurde. Ajaga olen hakanud aru saama sellest, et mulle isegi ilmtingimata ei ”loe teiste arvamus”, vaid ma tahan neid arvamusi mõista. Mõista proovimine ja idealism on mind defineerivad jooned. Kunagi küsisin ma ühelt inimeselt, et miks ma talle ei meeldi. Mitte selles sõnastuses, aga panin tähele, et ühes seltskonnas kus mina ka olin, kutsus ta 3 inimest välja ja ma jäin kõrvale. Küsimus polnud isegi nii väga selles, et ma oleks tahtnud ka minna, vaid soov mõista, et miks mitte mina? Mul vedas, et ta küsimuse tobeduse välja naermise asemel vastas, et ”Sa pole lihtsalt minu inimene”. Ta ei andnud täpsustusi, aga ma sain sellest ideest aru. Ma tänasin teda ausa vastuse eest. Ausus on üldse üks iseloomujoon, mida ma väga hindan.

See on üks viga, mida ma teen. Ma oletan, et inimestel on kõigeks ratsionaalsed põhjused, miks midagi tehakse, et kõik on läbi mõeldud. Tegelikkuses kindlad inimesed lihtsalt, ilma ühegi kindla põhjuseta ei meeldi meile (tegelikult on põhjused küll olemas, aga teadvustamata). See on igati loogiline. Ma olen lihtsalt üks nendest totakatest, kes tahab kõik läbi mõelda. Iga arvamus peab olema põhjendatud. Mina tean täpselt, miks mulle keegi ei meeldi või kui täpsem olla, miks mulle kindel iseloomujoon nendes ei meeldi. Suurem osa inimesi on ikkagi tervikud, neil on omad head ja vead. Täpsustavalt ütlen, et ma pole seda igalt inimeselt küsinud. Teinekord olen tahtnud, aga ma olen hakanud juba oletama, et sealt ei tule vastust, mis mulle mingit awarenessi annaks. Piisavalt palju on inimesi, kelle jaoks ma olen nende inimene ja need, kelle jaoks ma seda pole, elavad oma elu. Vahel võib olla, et see iseloomujoon või huvi, mis sulle kellegi juures antipaatne on, meeldib kellelegi teisele kõige enam. Näiteks minu teine pool on öelnud, et talle meeldib see, kuidas ma tihti nii põnevil olen ja kõige kohta uurin. Ma olen teinud nalja, et kolme aasta on ka tema farmatseut valmis, tahab ta seda või mitte. Ma lihtsalt jagan nii palju temaga. Mõne teise jaoks on see joon väga kurnav. Kõikide inimestega ei saagi suurt ühisosa oodata. Ma loodan, et ühel päeval saan sellest päriselt aru. Teatav tervislik ükskõiksus on juba tekkimas, baby steps.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga