Mis on esimene mõte, mis seostub sulle Hiinaga? On see Hiina müür? Konfutsius? Rahvaarv? Keel? Vaesus? Klassilõhe?

Ma ütlen ausalt, et varem seostusid mulle kõik need asjad. Nüüd seostub esimese asjana tsensuur. Vähemalt mõnda aega, kuni ma seda vapustavat teost seedin.

Ma olin varem kuulnud ”Hiina Suurest Tulemüürist”, ingl. k  Great Firewall, mis tsenseerib kõike mis tarbijateni jõuab. Et Hiinas pole lubatud Facebook ega Twitter.

Ma olin varem kuulnud, et ettevõte Foxconn lasi Hiinas ehitada oma hoonetele võred ümber ja palkas turvamehed, et vältida tööenesetappe. Jah, firma mis teeb massidele Iphone 6’e, vajab võresid et töötajad ei saaks end ära tappa. Kuid küsimus ei ole muidugi vaid Apple-is, see võib olla ka ükskõik mis muu firma. Küsimus on Hiina ainuparteis, küsimus on selles et pole töötajaid kaitsvat valitsust. Sest seadused on Hiinas üks ning tegelikkus täiesti erinev asi.
Olin alati teadvustanud, et tavalisi hiinlasi, kes võtavad internetis liiga julgelt sõna või protestivad rahutustel, vahistatakse, aga ma ei teadvustanud selle ulatust. Võimude lahususe idee on Hiinas veel lapsekingades.

Hiina on rikkuselt teine maailma majandus, aga millise hinnaga?

Kuid ma kiirustan endast ette. ”Ambitsioonide ajastu. Otsides jõukust, tõde ja usku uues Hiinas” on modernse Hiina analüüs, seega iseenesest mõista ei keskendu ta vaid neile õnnetutele, kes on jäänud modernse Hiina hammasrataste vahele. Autor, ajakirjanik Evan Osnos, on alati vaid kõrvaltvaatleja ja loo jutustaja, mitte nii väga selles kaasaelaja, vähemalt nii on raamat kirja pandud. See on antud edasi väga eluliselt – läbi erinevate hiinlaste endi elude ja dialoogide.

Raamat jaguneb kolmeks peatükiks, ”Jõukus”, ”Tõde ja ”Usk”. Esimene peatükk keskendub mitmetele hiinlastele, kes on koos Hiina majandusega kasvanud ja väga palju edu saavutanud aastate jooksul.

Teine peatükk on kahtlemata kõige valusam lugemine, sest keskendub täpselt viisidele, kuidas Hiina rahvapartei oma võimu
väärkasutab. Hiina dissident ja inimõiguste eest võitleja, Liu Xiaobo, võitis 2010. aastal Nobeli rahupreemia. Ta on siiamaani vangis. Hiina ajalehed tsenseerisid uudise ning tänaseni on keelatud selle kajastamine, nagu on ka Tiananmeni 1989 aasta protestist rääkimine keelatud.
Nimekiri hiinlastest, keda on vaba eneseväljenduse tõttu vahistatud ning vanglasse määratud (mõnda isegi keelatud reisimast) on vabalt kättesaadav näiteks siin.

Lõik raamatust: ”Hiinas hoiti riigiasjade ajamist alati avalikkuse pilgu alt eemal ning tehtust anti teada alles siis, kui mõni eesmärk oli saavutatud. Ent nüüd tiriti kõige selle koostiosad – tehingud, tülid, pisipatud, reetmised – lageda taeva alla, et neid hinnata ja nende üle kohut mõista. Inimesed otsustasid, kas süsteemi väärtushinnangud, mis nüüd avalikuks said, vastasid nende endi moraalsetele väätushinnangutele. Aastaks 2012 sai iga kahe sekundi järel mõni uus hiinlane esimest korda internetikasutajaks – ning ikkagi oli seda alles pool kogu elanikkonnast. Enne vangi minekut märkis Liu Xiaobo, et tema inspiratsioon – Vaclav Haveli Harta 77 – oli ilmunud rohkem kui kaks kümnendit enne seda, kui poliitiline süsteem arenes selle ümber viisil, nagu autorid eeldasid. Haveli arust oli kompartei võimu all elatud elu tuumaks topeltelu käigushoidmine – valmisolek öelda avalikult üht ja eravestlustes teist, seda kas hirmu või omahuvide või nende mõlema kombinatsiooni tõttu. 

Ka Hiinas oli topeltelu murenemas. Äärmusliku ebavõrdsuse tegelikkusest ei saanud enam mööda vaadata: üks osa Hiinast elas teistsuguses materiaalses kõiksuses kui ülejäänud riik. Sama kehtis mõistagi paljude riikide kohta ning minu kodumaa polnud erandiks, kuid Hiinas tajuti seda eriti sügavalt; toda maad lahutas vaid üks põlvkond neist kibedatest ohvriandidest, mis olid toodud sotsiaalse võrdsuse altarile. Ning lõhe ühiskonna meritokraatliku müüdi ning oligarhide valitseva tegelikkuse vahel sai üha selgemaks ja mõõdetavamaks. Rühm politolooge – Victor Shih, Christopher Adolph ja Mingxing Liu – otsustas 2012. aastal vastu astuda ühele peamisele hüüdlausele, mis asus Hiina tõusu keskmes: partei oli alati kinnitanud, et kõikehõlmav pühendumine arengule – ”karm tõde”, nagu Deng seda väljendas – tugevdas meritokraatiat, kuna premeeris neid kaadritöötajaid, kes langetasid kõige mõistlikumaid majanduslikke otsuseid. Ent teadlased ei leidnud tõendeid, mis seda kinnitaksid, vaid pigem vastupidi: Hiina ametnikke, kelle teod majanduse arengule kasuks tulid, ei edutatud kiiremini kui neid, kelle sooritused jätsid soovida. Kõige tähtsamaks jäid isiklikud suhted kõrgemate juhtidega. 
Kui partei infomonopol kaduma hakkas, juhtus sama selle moraalse usaldusväärsusega. Sellistele inimestele nagu filosoofiatudeng Tang Jie ei rahuldanud tõeotsingud nende skeptilisust; pigem viis see välja sügavamate küsimusteni selle kohta, kelleks nad saada tahtsid ning keda nad soovisid uskuda.

Ent 2012. aasta suvel panid inimesed tähele, et veel üks sõna oli blokeeritud.
Tiananmeni väljaku meeleavalduste aastapäev oli äsja möödunud ning inimesed olid seda arutanud koodsõna asutades, nimetades seda ”tõeks” – zhenxiang. Tsensorid said sellest aru ning kui inimesed sõna Weibosse toksisid, said nad hoiatuse: ”Asjassepuutuvate seaduste, reeglite ja eeskirjade tõttu ei näidata otsingutulemust ”tõe” kohta.”

See on lõik, mis lõpetab raamatu pikima peatüki üllatavalt luuleliselt – Weibost polnud ajutiselt võimalik otsida ”tõe” kohta. Kui uskuda seda artiklit, siis tänasel päeval on see jälle võimalik, kuid too tsensuur näitab siiski väga ilmekalt vaid seda, kui tõsine on olukord Hiinas vaba eneseväljenduse osas. Ma usun, et vaba eneseväljendus on üks oluline samm, mis tuleks läbida demokraatia saavutamiseks. Kuni seda pole saavutatud, ei saa riik (antud juhul Hiina) astuda edasi demokraatia suunas.

Kogu raamatu kõige uskumatuna näiv fakt on minu jaoks see, kuidas Osnos kirjeldab tänapäeva Hiinat mõneti kui Nõukogude Venemaad. Asjad, mis tänapäeva Hiinas toimuvad ei erine oluliselt stagnaajast. Selline asi 21. sajandil tundub mõistetamatu, lubamatu. Me näeme Lääne Euroopat ja demokraatia võidukäiku, kuid samal ajal näeme ka seda, kui erinevad on mõne teise riigi valitsemisrežiimid.

Nõukogude Liit kestis aastast 1922 kuni 1991. Hiina kommunistlik partei on valitsenud aastast 1921 kuni tänase päevani. Erinevus on 79 aastat versus 95 aastat. Kui kaua partei veel võimul on, samal ajal kui lõhe rikkaima ja vaeseima klassi vahel vaid kasvab? Ma ei oska sellele küsimustele vastata, ning konkreetset vastust ei anna ka autor.
Arvata võib, et kui tohutu, aastakümneid kestev majanduskasv aeglustub (mida ta praegu juba teeb), siis on lootust demokraatia tekkeks.

Mis puudutab Hiina majandust, siis on irooniline et seda kutsutakse kommunistlikuks režiimiks (või et ainuparteid kutsutakse kommunistlikuks parteiks), kui tegelikkuses on Hiinas valitsev kapitalism isegi äärmuslikum kui USA-s. Hiinas pole samuti tasuta tervishoidu. Hiina Gini koefitsient (mis on ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja, seejuures mida suurem on Gini koefitsient, seda suurem on ebavõrdsus) on üllatavalt kõrge – erinevate allikate järgi kas 0.49 (aastal 2012) või isegi rohkem. Ideeliselt näitab suurem koefitsient kui 0.40, et riigis valitseb väga suur ebavõrdsus. USA indeks on näiteks 0.41 (samuti üsna kõrge), Saksamaal 0.30 (madal), Eestis on tõenäoliselt midagi 0.35 ning 0.40 vahel.

On tõsi, et nii suure riigi kohta nagu Hiina ei ole võimalik teha lõplikuid järeldusi ühe loetud raamatu põhjal. ”Ambitsioonide ajastu” keskendub eelkõige ühele kindlale aspektile Hiinas – üksikisiku ning valitsuse konfliktile. Tsensuurile. Võimulolevatele oligarhidele. Ta keskendub Hiina ambitsioonidele, jutustades loo hiinlaste endi seisukohtadest ja eludest. Ta ei räägi nii väga Hiina rikkast ajaloost, selle kultuurist või sügavamatest väärtustest (kuigi kolmas peatükk, ”Usk”, hiinlaste väärtusi mõneti ikkagi puudutab), kuid ta räägib modernsest Hiinast. Ta räägib sellest Hiinast, kuhu sina, mina ja paljud teised tahavad reisida. Sellest tulenevalt on tegu väga olulise teosega, mida peaks lugema igaüks, kes tahab mõista osakest Hiinast.

Kirjastus: Helios
Tõlkija: Lauri Liiders
Kaanekujundus: Jaak Rüütel
Ilmumisaasta: 2016