Raha on huvitav asi, sest selle väärtus on suhteline

Me ise otsustame, palju midagi väärt on.* Summa, mida mina vajan enda pangakontol turvatundeks, on kordades väiksem kui mõnel teisel. Olgu öeldud, et praegusel momendil, üliõpilasena, tunnen end turvaliselt vaid kolmekohalise numbriga. Rohkem oleks ebarealistlik ootus. Mõeldes füüsilistele asjadele, mida vajan õnnelikuna tundmiseks – neli seina, söök laual, voodi, raamatud riiulis ja internetiühendus, siis seda pole palju.

Mul pole vaja autot, käia peenetes restoranides ega üleüldiselt, käia kallites kohtades. Mul pole vaja vaja kalleid riideid ja uhket mööblit. Kusjuures olen suutnud minevikus väga edukalt elada 20-ruutmeetrises korteris ja seda kahekesi! Head asjad on nimelt tasuta – loodus, värske õhk, matkamine, jooksmine, raamatukogud. See ei tähenda, et ma ei mõistaks inimesi, kes vajavad kindlat elustiili enda hästi tundmiseks. Elustiil on paljuski harjumise küsimus.

Pastafännina käisin mingi periood pidevalt Vapianos söömas. Nüüd läheb toidu peale 5 eurot päevas, kui sedagi. Ümber harjumine odavama eluviisiga võib olla esialgu raske, aga praeguseks ei tunne konkreetse pasta järele isegi vajadust. Sama kehtib väikse korteriga – alguses tundub ahistav, aga mingi hetk enam ei mäleta suurema elamispinna ruumikust.

Ehk on asi kohanemisvõimes? Ootustes enda elustiilile? Mingites teistes väärtustes, nagu minul raamatud ja lugemine? Kuid nendest veel olulisem on inimene mu kõrval. Terve elu on mind kõnetanud rohkem mittemateriaalsed väärtused. Raha on mind alati suhteliselt külmaks jätnud. Mind ajab naerma stereotüüp, et naised otsivad rikkaid mehi. I couldn’t care less!

Mida saab raha eest

Siiski on üks kogemus, mida saab vaid raha eest – reisimine. Tõsi küll, oskan vajaduselt väga säästlikult reisida (7-päevane Šveitsi reis – 500 eur), kuid raha on möödapääsmatu eeldus. Kui just seljakotiga hääletama ei lähe (mis on teoorias lahe, praktikas natuke ebaturvaline). Nii et reisimine on hetkel peamine motivaator, miks erialase töö kõrgem palk mind kõnetab. Samuti tahame mehega mingi hetk maja osta, nii et panen edaspidi kindla % palgast selle jaoks kõrvale. Summa summarum jääb palgast järele suhteliselt tagasihoidlik eluviis.

Mees on rahaasjades minust praktilisem, mis tähendab et ta on mind rohkem maa peale toonud. Ühest küljest on ta pannud mind mõistma raha olulisust, teisest küljest olen jäänud endale kindlaks, et õnne raha eest ei saa. On palju inimesi, kelle jaoks teatava majandusliku status quo säilitamine kujuneb eesmärgiks omaette. Andke mulle vaid hea raamat kätte, koer sülle ning sellest piisab. Selline on mu suhe rahaga.

*nagu Oscar Wilde ütles:
“Nowadays people know the price of everything and the value of nothing.”