Matt Kaplan ”Teadus maagia taga”

Raamatupoodidesse on viimasel ajal ilmunud mitmete teiste populaarteaduslike raamatute kõrvale uus teadussari ”Elav teadus” Argo kirjastuselt. Minu esimene kokkupuude selle sarjaga ”Aju: Sinu lugu” kaudu andis mulle nii võimsa lugemiselamuse, et tahtsin kätte võtta ka teisi selle sarja raamatuid. Matt Kaplani ”Teadus maagia taga” ongi sarja teine raamat, mis keskendub mütoloogia, maagia ja teaduse kokkupuutealadele ja ühisosale. Kas mitte iga uus teaduslik saavutus pole alguses tundunud natuke maagiline? Raadiolained, elekter, välk – on täitsa mõistetav, miks alguses tundusid need asjad väga maagilised. Kuid selles raamatus keskendub autor sõnaotsesesmõttes teadusele erinevate müütide ja nähtuste taga.

Inimestena oleme me alati tahtnud mõista ja mõtestada maailma enda ümber. See ongi mütoloogia ja maagia sünd – legendid ja lood, mis algavad fantaasiavõime ragistamisest ja seletuste otsimisest sündmustele, mis ei tundu kuidagiviisi loogilised. Seda kõike uuribki Matt Kaplan, säilitades muidugi oma teadusajakirjanikule omase skeptilisuse ja avatud meele. See, ning mitmed popkultuuri ja filmide viited (X-mehed, Sõrmuste isand) meeldisid mulle väga. Lisaks ka huumor ja vahvad naljad tärniga viidatud märkustes (mida on üllatavalt palju).

Teemakäsitlus on seega väga originaalne ning autori enda arvamus kajastub pidevalt läbi, mis annab raamatule omapärase, võluva tempo. Siinses arvustuses tahaksingi ma eelkõige välja tuua uue põneva info, mida raamatust sain. Kuid kõike välja tuua ei jõua, seega toon oma lemmikud faktid-infokillud.

Näiteks mulle väga meeldis lõik sissejuhatuses, kus analüüsitakse koomiksi ”X-mehed” inspiratsioone päris elust – Kuuba raketikriisis, hirm kiirituse ees ning kuidas mutantide tagakiusamine väljendas kodanikuõiguste seaduse allkirjastamist ja diskriminatsiooni mõtteid, mis olid tol ajal aktuaalsed. Kunst väljendab alati päris elu. See alati haakub millegagi, sest millestki on inspiratsiooni saadud. Näiteks tänasel päeval näeb väga palju postapokalüptilist ilukirjandust (ning arvutimänge ja filme) . Me kardame siiamaani tuumasõda. Vähemalt see hirm on olemas ja aktuaalne (kuigi ajaga õnneks üha väiksemaks jäämas).

Teine huvitav näide sissejuhatusest oli seoses võitluses ebolaga paar aastat tagasi.
”Nn nullpatsient, esimene inimene, kes 2013.-2014. aasta epideemia ajal ebolasse haigestus, oli väike poiss Emilie Meliandou külakesest Guineas. Tal kerkis kiiresti kõrge palavik, ta hakkas oksendama ja tekkis verine kõhulahtisus, millele järgnes surm. Paar päeva hiljem haigestus tema õde, kes samuti suri. Peatselt jäi haigeks Emilie’i lapseootel ema, kel algas tugev verejooks. Samal õhtul toimus nurisünnitus ja naine heitis hinge. Kolm külanaist tulid emast voolanud verd koristama ja ka nemad surid. Ellu jäi vaid Emilie’i isa. Ümberkaudsetes haiglates valitses peataolek. Kohalikud elanikud olid kabuhirmus. Kogu selle hirmu ja ebakindluse keskel tulid külaelanikud – kaasa arvatud haiged – kokku, et viia läbi rituaale, mis nende arvates võisid neid kaitsta kogukonda tabanud musta maagia needuse eest. Maagilised rituaalid osutusid rängaks veaks. Tseremooniale järgnes mitu uut haigusjuhtu ja taud levis nagu kulutuli.”

Veel oli näiteks väga põnev lugeda sellest, kuidas egiptlased võisid kasutada teadlikult kaitsvate pigmentidega jumestuvahendit (kuna need inimesed pidid pesema nägu Niiluse reostunud vees), kuidas külmal on immuunsüsteemi pärssiv mõju ja kuumaveeallikate tervendavaid mõjusid võisid hoomata juba esivanemad, kuidas mitmepealise Hüdra inspiratsioon võidi saada looduses regeneratsiooni võimet omavatelt loomadelt (meduusid, vihmaussid, merekarbid jne.) ning teatav regeneratsioon võib ka inimestel saada võimalikuks tänu sidekude moodustavatele fibroplastidele meie kehas jne.

Samuti oli huvitav uus info, et on olemas geen nimega Lin28a, millega on katsetatud hiirte peal selle tähelepanuväärseid kudesid tervendavaid omadusi. Kahjuks on antud geen kahe teraga mõõk, sest sellega kaasnes ka teatud vähivormide esinemissagedus (kui paned ühe asja kiiresti kasvama, paned lõpuks ka teise).

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ma sain mütoloogia alal väga palju targemaks, ühtlasi sain väga palju uut ja põnevat infot. Esimesed peatükid meeldisid mulle natuke rohkem kui viimased, sest need tundusid maagilisemad ja seega uskumatumad (eriti regeneratsioon!). Samuti meeldis mulle teadustöö nende taga ja eksperimentidest lugemine. Autori uurimistöö oli väga korralik. Tervikuna oli kogu raama väga põnev lugemine ja ma soovitaksin seda silmiringi laiendamiseks kõigile, eriti aga mütoloogia huvilistele.

 

Kirjastus Argo
Tõlkija: Triin Olvet
Kaanekujundus: eliksiiripudeli sildil trükitud litograafiast Sybilline Leaves by Florence & Fanny, Philadelphia / T. Sinclair’s Lith., Phila., c.1852

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga