Margaret Atwood ”Teenijanna lugu”

”Teenijanna lugu” on raamat, mille lugesin läbi juba tegelikult paar nädalat tagasi Londoni lennujaamas lennukit oodates ja siis ülejäänud pool raamatut kodus. See oli lihtsalt nii põnev, et ei suutnud käest panna. Kes juhuslikult Margaret Atwoodist või selle aasta ühest enim räägitud sarjast kuulnud pole (kuna Eesti telekanalitesse ei ole see veel jõudnud), siis tegu on düstoopiaga Gileadi vabariigis elavast naisest nimega Offred, kelle ainus eesmärk siin elus on lapsi ilmale tuua. Tal pole vabadust oma elule, valikutele, armastusele ega millelegi muule, ning kuna konkreetses maailmas on viljatus tavapärane probleem, siis riik on leidnud viisi kuidas kontrollida neid, kes on veel võimelised lapsi ilmale tooma.

Naised selles loos on üleüldse väga rangelt klassidesse jagatud. Sõltuvalt igaühe oskustele on nad jagatud kas Teenijannaks, Tädiks või (komandöride) Naisteks. Lisaks on veel alamaid gruppe, mehed on samuti ära liigitatud kolme klassi. See teebki Gileadi vabariigi nii teistsuguseks, et mitte ainult naised, vaid paljud mehed ka kannatavad sellises ühiskonnakorralduses. Inimesed, kes ei ole nõustunud uue viisiga, on lihtsalt hukatud või orjaks võetud. Raamat on kirjutatud vaheldumisi kahest eri ajaperioodist läbi Offredi mälestuste enne düstoopilist elukorraldust ning olevikus kulgev sündmustik, kus ta on Teenijanna riiki juhtiva komandöri ja tema naise majapidamises.

Suurim lugemiselamus ”Teenijanna loo” juures on selle kirjutamisstiil ning peategelase mineviku ja oleviku võigas erinevus, kontrast tema kunagise ja praeguse elu juures. Meenutused põimituna kokku praeguse elu karmi reaalsusega teevad raamatu süngeks, kuid väga nauditavaks ja haaravaks. Suhted erinevate tegelaskujude vahel on nüansirikkad, dialoog eriti nauditav. Kohati tundus isegi, et liiga nüansirohkelt kirjutatud, autor on kahtlemata väga palju rõhku pannud detailidele. Eriti detailselt on kirjeldatud ümbrust ja väikseid asju mida Offred märkab, aga kohati on see isegi õigustatud. Eriti hästi mõjub punane keep Teenijannade seljas – see eristab neid teistest naistest, viljakuse sümbol. Kohati oli lugu ka veniv (nende kirjelduste tõttu), aga igav ei hakanud mul lugedes kordagi. Mulle meeldis raamatu lõpp, meeldis kuidas veel kaugemas tulevikus analüüsiti suhteliselt objektiivselt Gileadi elukorraldust.

Ainus probleem mis mul raamatuga oli, seisnes selles et need tohutud ühiskonnamuutused täielikust demokraatiast ülimalt rõhuva režiimini toimusid ebausutavalt kiiresti. Sisuliselt tapetakse Ameerika ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest, toimuvad mõned rahutused ning juba on uus düstoopiline maailmakord kohal. Ka Natsi-Saksamaal ei toimunud muutused nii kiiresti, kõige võikam näide lähiminevikust. Saksamaal kasvas suur rahulolematus peale Esimese maailmasõja kaotust, oma 10 aastat enne Hitleri võimuletulekut prooviti mitu korda riigipööret äärmusrühmituste poolt, mis ebaõnnestusid. Raske majanduskriis ja inflatsioon, rahulolematu rahvahulk olid kõik eeldused, kuid ”Teenijanna loo” sündmustikus nii radikaalseid asju ei olnud. Jah, oli viljatus, aga heaoluühiskondades üldiselt nii radikaalseid muutusi nii kiirelt ei juhtu. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks võtma ”Teenijanna lugu” hoiatava näitena kõigest, mis võib minna valesti kui olud peaksid sarnaseks muutuma.

Tervikuna meeldis ”Teenijanna lugu” mulle väga ning tegu on kindlasti ühe selle aasta põnevaima lugemiselamusega.
Veel üks vahemärkus – kes on sarja vaadanud, siis teavad et selles on väga võikaid stseene. Neid on ka raamatus, aga lugedes peab vahepeal mõnedest ridadest lihtsalt n.ö üle hüppama, kes kõike läbi seedida ei taha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga