Ameerika Ühendriikide ja selle poliitika huvilistele ei vaja vist Henry Kissingeri nimi erilist tutvustamist, tegu on endise USA poliitiku ja diplomaadiga, kes teadupäraselt mängis rolli ka Vietnami sõjas president Nixoni nõustajana ja on (kuri)kuulus oma ebainimlike ütluste poolest. ”Maailmakorda” lugedes proovisin ma eraldada autori ja ta uskumused teosest endast, ning nii ma seda ka hindan – vaid raamatuna, mõjutamata autori enda isiksusest.

”Maailmakord” on oma olemuselt tänapäevase rahvusvahelise maailmakorra kujunemist kirjeldav teos. Autor analüüsib erinevaid maailmakorra tüüpe, sõltuvalt eri rahvaste ja riikide kultuurilistest ja ajaloolistest erinevustest.

Alustuseks analüüsib Kissinger hiilgavalt Euroopa ajalugu, keskenduses kolmekümneaastase sõja järgsele perioodile, mil Euroopa riikide vahel kuulutati välja Vestfaali rahu.  See oli oma ideelt hulk rahulepinguid, mis toimisid riikidevahelise jõudude tasakaalu tagajana. Ei olnud ülivõimsaid suurriike, ning riigid, mis võtsid Vestfaali rahu põhimõtted omaks, kuulutati rahvusvahelisse riikide süsteemi, lubades siiski igal riigil säilitada oma suveräänsuse ja kultuuriline eripära. Vestfaali süsteem tähendabki, et eksisteerib riikidevaheline võimude paljusus, mitte ühe riigi domineerimine teiste üle.
Süsteem hoidis ära suuremad sõjad mitusada aastat, kuni sai alguse Prantsuse revolutsioon ning hiljem Napoleoni sõjad.

Kissinger analüüsib raamatus maailmajagude kaupa erinevate riikide ajalugu ning nende välispoliitilisi otsuseid (jätmata kõrvale Lähis-Ida ja Islamit, Aasiat ning USA-d), väga üldistavalt küll, aga siiski tuues seoseid ja paralleele praeguse maailmaga. Ta üritab analüüsida, kuidas praegune maailm üldse kujunenud on, ning otsib vastuseid küsimusele, milline peaks olema rahvusvaheline kord, maailmakord, kui selline.

Mulle meeldis, võib öelda et ma lausa nautisin viisi, kuidas autor ajaloost kirjutab, loob seoseid erinevate riikide rahvusliku nn iseloomu ja nende ajaloo kohta. Kohati mulle tundus, et ta on liiga kriitiline, näiteks Lähis-Ida osas. Samuti on Ameerika Ühendriike kirjeldav peatükk arusaadavalt väga kallutatud, kirjeldades peamiselt seda kuidas USA käitub rahvusvahelises korras maailmapäästja ja justkui suunanäitava kompassina, mis minu arust pole täiesti tõsi. On tõsi, et USA sekkub mitmetesse temast geopoliitiliselt kaugel asuvatesse konfliktidesse, kuid ta ei tee seda vaid rahvuslikust uhkusest või altruismist, soovist ”maailma päästa”. Kuid oluline on, et USA käituks teataval määral nagu Hiina või Venemaa vastand, seda just jõudude tasakaalu vaatepunktist.

Kui eraldada autori enda soovmõtlemine tema üleüldiselt heast arutlusvõimest, võib raamat olla tõeliselt nauditav ja huvitav lugemine. Soovitaksin inimestele, keda huvitab poliitika või ajalugu, aga kuna tegu on suhteliselt kuiva käsitlusega, siis nõuab ta kindlasti süvenemist.

Kirjastus: Varrak
Tõlkija: Elle Vaht
Toimetajad: Leino Pahtma, Erkki Bahovski, Eha Kõrge
Kaanekujundus: Heino Prunsvelt
Ilmumisaasta: 2017