Kuninganna Victoria persoon ei vaja lähimat tuvustamist – kuni 2015. aastani oli ta kõige pikema valitsemisajaga naismonarh maailma ajaloos. Ta on tõenäoliselt üks tuntumaid Briti ajaloo naisi, valitsedes oma eluajal ligi veerandit maailma rahvastikust. Lucy Worsley käsitluse juures tõmbas mind ühest küljest see, et Victoria elu käsitletakse neljas väga erinevas rollis – tütre, naise, ema ja lesena, kusjuures mõnes rollis oli ta oluliselt edukam kui teises. Teisest küljest meeldis, et säilinud kirjade ja päevikute põhjal toob autor lugejani kakskümmend neli päeva kuninganna elus. Niimoodi õiges järjekorras Victoria elust lugeda oli põnevam. Tegu on eelkõige biograafiaga, seega Victoria ajastu Inglismaad kirjeldati vaid põgusalt. Siiski oli kirjeldatud kohtumine Florence Nightingale-iga (kaasaegse õenduse rajaja) ning ühe korra mainitud isegi kurikuulsat sarimõrvarit ”Jack the Ripperit”. 

Kakskümmend neli päeva kuninganna elust jaotavad raamatu kolmeks peatükiks – tütreks, naiseks ja leseks. Kuigi autor ise peab Victoria leseaastaid iseäranis huvitavaks ning leiab, et tõeline tugevus ilmnes just peale Alberti surma, siis lugemise vaatepunktist on raamatu esimene pool minu jaoks huvitavam. Ehk ka sellepärast, et ekstsentriline noor naine sümpatiseeris rohkem kui konservatiivne daam. Teisest küljest aitavad noorusaastate isolatsioon ja keerulised suhted mõista Victoria enda äärmist rangust emana. Albert oli tema ainus tõeline kaaslane ja lohutus üksikule kuninglikule elule. On vaid mõistetav, miks naine end oma leinaga kaitses.

Samuti ei olnud ta alati meeldiv kaaslane, kuid oli see-eest emotsionaalselt väga intelligentne. Nimelt mõistis Noor Victoria kiirelt, millist rolli ta 19. sajandi Inglismaal kandma pidi. Ajastule omaselt olid hinnas kohusetunne, vagadus ja tagasihoidlikkus ning neid omadusi Victoria ka rõhutas. Huvitav on see, et kuigi tal polnud erilist ilu ega teravat mõistust, tundis ta siiski instinktiivselt, kuidas rahvale meeldida. Sellise populaarsuseni ei jõudnud Albert paraku kunagi, ajal mil Victoria piltikult riigijuhtimise abikaasale usaldas. Tõeliselt säras raamat aga põgusates ajastukirjeldustes. Näiteks viisis, kuidas autor kirjeldab Victoria vanemate õnnelikku abielu: ”Kuid Edward ja Victoire elasid ajal, kui uus kunstiliik, armastusromaan, hakkas raamatukogudesse hiilima. Alles värskel üheksateistkümnendal sajandil hakkasid inimesed arvama, et peale perekondliku kohuse ja majandusliku vajaduse peaks paare kokku tooma ka armastuse välgunool.”

Eriti huvitav oli lugeda, et leina ja surma suhtuti 19. sajandil mõnevõrra erinevalt tänapäevast. Lein oli ühiskondlikult aktsepteeritav ning seda ei nähtud nõrkusena (kaudselt võib samu järeldusi teha ka kurbuse kohta). Autor viitab ka leina praktilisematele põhjustele, nimelt ”musta kandjad tunti otsekohe ära kui leina tõttu erilise tähelepanu vajajad” ning üha enam tarbimisele suunatud ühiskonnas muutus leinariiete valmistamine lihtsaks ja odavaks. Autor esitab sissejuhatus küsimuse, et miks Victoria piltidel alati nii tõsine oli. Naisterahvalt lihtsalt ei oodatud, et ta alati naerataks. Kummastav oli lugeda sellestki, kuidas Victorial rippus foto abikaasa surnukehast voodipeatsis. Surma nähti osana elust.

Kokkuvõttes annab raamat huvitava ülevaate kuninganna Victoria elust ajal, mil Suurbritannia maailma juhtivaks riigiks tõusis. Tõsi küll, tema eluea lõpus, 20. sajandi alguses hakkas juhipositsioon vähenema ning esile kerkisid ka teised suurriigid. Kui hea kuninganna Victoria oli ning kumb oli riigijuhtimise küsimustes edukam, kas Victoria või Albert? Nendes küsimustes on ajaloolased eri meelt. Lugedes tekkis mul veel üks küsimus – mil määral mõjutas tema pikka ja edukat valitsemisaega Suurbritannia enda edukas koloniaalpoliitika ning tööstusrevolutsiooni õitseaeg? Vastus võib peituda viisis, kuidas autor ise Victoria valitsusaja edu kokku võtab: ”…suur osa tema valitsusaja edust ei peitunud niivõrd tegemises kui lihtsalt olemises.” 

Kirjastus: Tänapäev
Tõlkija: Jana Linnart
Ilmumisaasta: 2019