Juuli keskel käisime ühepäevasel 17-kilomeetrisel jalgsimatkal mööda Lääne-Eesti rannikujoont. Rannik, Põõsaspea neem ja Nõva rand – kõik olid vaimustavad. Kindlasti lähen peagi tagasi, sest see osa Eestimaast oli minu jaoks seni nägemata. Järgmiseks päevaks olid jalalihased korralikult läbi, aga vaated olid seda väärt! Soovitan kõigile vähemalt ühe korra rannikumatka proovida, sest liival kõndimine annab hoopis teistsuguse koormuse jalalihastele. Ma kõndisin vaheldumisi paljajalu ning jooksujalatsitega. Looduse mõttes oli lahe oli näha, kuidas vaheldusid liivased ja paekivised kohad.
Põõsaspea neem.
Rannik ise oli liivane, aga neeme osa kivine. Kivide peal ronida oli lõbus ja nostalgiline. Meenus lapsepõlves mängitud mäng, kus edasi pidi liikuma vaid kividel hüpates.
Väike vahepeatus metsas.
Võrratud rannikuluited, mille kõrval tunneb end nii väiksena.
Rõõmus matkaline ees, taga paistmas kaunis neem.
Selliseid valmis ehitatud kivitorne oli päris mitu
Ema kivitorniga. Matk oli väsitav ja pikk, aga talle meeldis!
Mõnusalt soe ja puhas meri! Meres ujusime koguni kaks korda 🙂
Üks mu lemmikvaateid – kivid ja lõputu meri.
Isa Põõsaspea tuulepaagi taustal. Ta ronis meres ujudes ühe korraliku rändrahnu otsa. Sealt siis mu igale poole ronimise geenid 🙂
Merikapsas. Natuke kibedama maitsega kui tavaline kapsas, aga väga tervislik!
Matkakaaslaste vahva terjer, kes meiega kogu matka kaasa sibas
