Kadusin juulis kuhugi justkui ära, aga võin veenda Teid kallid lugejad, et kõik on hästi. Suvel toimus nii palju. Tegin palju ületunde (üle kahesaja töötunni kuus), puhkasime partneriga Hiiumaal ja üksi Maltal, ostsin oma kodu Tallinnasse (notar oli augustis), kolisin üürikast välja, ning nüüd sügisel seoses kolimisega töökoha vahetus. Ületunde teen ikka edasi nii palju kui vaja, ning mitte ainult Tallinnas vaid ka Viljandis ja Tartus. Mulle meeldib vaheldus ja seda hindan ka oma töös. Ükski päev pole täpselt samasugune nagu eelmine. Kuid kindlasti üritan aasta viimases pooles veidi rahulikumalt võtta.

Suvel jõudsin lugeda kaheksa raamatut läbi (seda on vähe), aga eks ajast oli ka puudus. Postituses muljetan ka osadest neist! Samuti kirjutan kodu ostust, sh intressidega kauplemisest. See protsess meeldis mulle nii väga, et kui vaid raha oleks, siis ostaks veel kinnisvara. Kuid kõigepealt… lugemisest! 🙂

Goodreadsi konto

Kõigepealt see miski, mis ajendas mind postitust kirjutama ning raamatute lugemise üle mõtisklema. Hiljuti juhtus kahjuks nii, et mul kustusid kõik Goodreadsi raamatud ära (varu polnud tehtud) ning seega kadus mu ”virtuaalne raamatukogu” ära. Kõik need 350 raamatut, arvustused ja lemmikraamatute listid. Otsustasin selle peale, et kustutan oma konto ära. Loetud raamatute kohta saab eraldi dokumendis ka järge pidada ning päeva lõpuks nii magedalt kui see ka kõlab, siis hoian raamatuid oma mälus (ja kodus raamaturiiulis). Virtuaalne raamatukogu pole otseselt vajalik. Samuti pole mõnisada raamatut ka nii palju, mida oleks raske meeles pidada. Seda mul ei juhtu, et ei mäleta raamatu lugemist. Kui autorit või pealkirja näen, siis ikka meenub sisu ja muljed.

Goodreads on fantastiline platvorm uute raamatute avastamiseks ja teiste lugemisel silma peal hoidmiseks, aga tekitas ka parajalt stressi, et kas jõuan ikka kindla arvu raamatuid aasta lõpuks läbi lugeda. See aasta oli mu number jõudnud tagasihoidliku 25 peale. Lugemine lugemise pärast, mitte naudingu pärast, mis peaks olema asja mõte. Tundub veidi sürreaalne sellise asja pärast kurvastada, aga mul oli konto juba alates 2015. aastast, tegin selle siis kui rohkem lugema hakkasin. Mul tekkis kohe küsimus ”What now?”, et mis nüüd siis. Tegelt ei muutu ju midagi. Loen ikka edasi. Küll aga on mul palju sisemist kriitikat, et kelle jaoks ja miks ma arvustusi kirjutan. Otsustasin, et loen ja kirjutan ainult siis, kui väga tahan ning raamat kõnetab. Samuti olen täheldanud, et kui elus toimub palju (midagi nõuab palju aega või suured muutused), siis loen vähem. Kuigi tegelikult peaks just kiire elutempo kõrvalt tegema ruumi hobidele.

Suve lugemiselamused

Suvel lugesin läbi järgmised raamatud: Vanessa Springora ”Nõusoleku” (biograafia), Ingrid Eomoise ”Minu Malta” (reisikiri), Ana Johnsi ”Naine valges kimonos” (ajalooline ilukirjandus), TJ. Klune ”Maja taevasinise mere ääres” (ilukirjandus), Heelia Sillamaa ”Ammuu” (memuaarid), Jaanika Eliase ”Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” (memuaarid), Liina Metsküla ”Maailma peal ripakil” (reisikiri) ja Tim Marshalli ”Geograafia vangid” (poliitika). Sügisel nüüd siia otsa Taylor Jenkins Reidi ”Evelyn Hugo seitse abikaasat” (ilukirjandus) ning Ulf Ellerviku ”33 liitrit pisaraid” (populaarteadus). Viimane oli vaatamata veidi häirivale sisule (inimese kehaeritised) äärmiselt huvitav ja hariv lugemine. Nagu raamatukaanel seisab, siis uudishimulikele kohustuslik lugemine!

Suve lemmikud olid vaieldamatult Springora ”Nõusolek” (muljetasin siin) ja Johnsi ”Naine valges kimonos”. Esimese juures meeldis ausus ja vahetus, see, kui kergelt autori sulg jooksis, loo reaalsus ning aktuaalsus. Kuigi tegu on elulooga, siis mõjus raamat lugedes rohkem nagu ilukirjandus. Lugesin selle piltlikult ühe hingetõmbega läbi. Teises meeldis asukoht ja ajalooline element – selle tegevustik kulgeb peamiselt 1957. aasta Jaapanis ning jutustab loo kaotatud armastusest ning ühe naise visadusest. Tol ajal olid jaapanlaste ja ameeriklaste liidud väga taunitud. Raamatus kulgeb kaks tegevusliini, millest üks Jaapanis ja teine tänapäeva Ameerikas. Autor seob oskuslikult need kaks ajaliini kokku, leides samas täiusliku tasakaalu erinevate tegelaste vahel. Andsin selle ka oma emale lugeda (kellele meeldivad ajaloolised romaanid), ning talle jättis see sama sügava mulje.

Samuti lugesin päris palju eestlannade kirjutatud teoseid. Heelia Sillamaa ja Janika Eliase raamatud olid nagu lood elust enesest. Ühe puhul sellest, kuidas noor ajakirjanik otsustas lapse saada mehega, keda vaevu tundis. Teatud mõttes võib seda näha elujaatava raamatuna, kuid kindlasti on tegu sügavalt isiklikult otsusega, mis sõltub paljudest faktoritest. Mulle meeldis eneseirooniline huumor ja vahetus, mis tekstist läbi kumas. Just see suhtumine, et nüüd peab hakkama saama ning mõnikord ei lähe elus kõik õiges järjekorras. Samasugune ausus oli Janika Eliase raamatus tema suhetest ning nendest saadud õppetundidest.

Ingrid Eomoise ”Minu Malta” ostsin lennujaamast enne reisi ega pidanud kahetsema. Esiteks kuna sõitsin palju ühistranspordiga et soovitud sihtkohtadesse jõuda (Malta on väga väike, aga inimesi ja autosid palju), siis see andis lugemiseks palju aega, teiseks andis see veidi konteksti riigile, kus parasjagu viibisin. Huvitav oli lugeda ka autori enda õpingutest ja elust selles äärmiselt katoliiklikus riigis. ”Jälle maailma peal ripakil” saatis mulle autor Liina Metsküla lugemiseks. Tegu on naisega, kes on reisinud enam kui 85 riigis ning pidanud pikalt reisiblogi. Inimesena, keda huvitab reisimine, tundus selline kogemuste pagas inspireeriv. Samas satub Liina üsna äärmuslikesse seiklustesse reiside jooksul – näiteks peeti teda Armeenias spiooniks ning Brasiilias pääses napilt tulevahetusest. Ka Põhja-Koreasse reisimine pole just tüüpiline puhkus, mille kasuks inimene otsustab. Ühesõnaga, julge ja äge naine! Minu jaoks on eneseületus juba see, et üksi reisin. Tõsi küll, Küprosel ja Maltal ei pea suurt midagi kartma.

Korteri ostu plaan

Teadsin, et tahan oma kodu alates hetkest, kui üürikasse kolisin. Tallinnas küsitakse ühetoaliste eest juba sõltuvalt linnaosast 350-450 euri kuus, seega tuleb mõistlikum oma korter osta. Minul oli 20m² üürikorteris üür 290, aga kui välja kolisin, siis tõstis omanik selle 350.- peale. See on sama palju, mis minu 30m² korteri igakuine kodulaenu makse (kui Euribor oleks nullis, siis see oleks paarkümmet eurot vähem). Ehk sisuliselt sain suuremasse korterisse, maksan sama palju kuus ning korter jääb mulle. Win-win.

Kui ma kinnisvara saitidel uurimistööd hakkasin tegema (vaatasin läbi sadu kortereid), siis esimene šhokk oli hinnatase. Alla 100 000 Tallinnas naljalt korterit ei saa. Minu maksimaalne laenuvõimekus oli tegelikult kuni 115 000, aga teadsin et Euribor tõuseb, nii et mul oli kindel siht leida pealinnas ühe-kahetoaline (vähemalt 30m²) korter alla saja tuhande. Võrdlesin ruutmeetri hindu* ja sain aru, et minu esialgne eelistus (Kristiine) langes välja, kesklinnast või kadriorust muidugi rääkida ei maksagi. Kõige paremad hinnad olid Põhja-Tallinnas ja Lasnamäel. Isegi Õismäel oli hinnatase viimastel aastatel päris kõrgeks läinud ning Mustamäed ei tahtnud (mul on kirglik viha trollide suhtes, mis sõidavad sealt väga kaua, tehes väga palju peatusi).

Tegin mitu kuud eeltööd ja sain aru, mis on minu jaoks oluline, näiteks asukoht ja hind. Uusarendus polnud nii oluline, vähemalt mitte sellise hinnataseme juures. Lasnamäel (eriti selle alguses) on väga hea ühistransport ja ühendus kesklinnaga. Põhja-Tallinnast ja Koplist sõidab palju kauem linna ning samuti pole seal rõdud nii tavalised kui Lasnamäel. Olen alati rõduga korterit tahtnud, eelistatult sellist mille aknad on lääne suunaga (ehk päikseloojangud aknast). Samuti sain aru, et esimene kodu ei pea olema kõige suurem ja täiuslikum, see ei pea olema kallis uusarendus. Pigem peaks see olema üks vahepeatus iseseisvuseni. See on ikka parem kui üürikorteris võõra inimese kodulaenu kinni maksta. Kodu saab alati välja üürida, tekitades passiivse sissetuleku (minu näitel siis, kui kredexi osa tagasi maksan) ja suurema vastu vahetada (müües eelmise maha). Variante on nii palju.

Ostuprotsess

Esimene samm oli 10 000 euro kokku kogumine (riigilõivud, hindamisaktid ja notaritasud selle sees) ning siis pangast kodulaenu taotlemine koos Kredexi käendusega. Selleks ajaks olin sobiva korteri leidnud ning selle ära broneerinud. Broneerimine on geniaalne süsteem kodu ostjale, sest kui pangast laenu saab, siis see läheb sissemakse alla, aga kui ei saa (tehingut ei toimu ostjast olenematutel põhjustel), saab broneeringu tasu tagasi. See on kaotus müüjale, sest müügi aeg pikeneb (samas kui kõik hästi läheb, siis müük toimub), aga ostjale võit (kui ta just ümber ei mõtle).

Kõige põnevam oli minu jaoks pankadega intressi kauplemine. Tegin avalduse kõikidesse Eesti pankadesse ja sain kõigist positiivse vastuse, nii et see andis mulle võimaluse intressi alla kaubelda. Kõige paremat intressi pakkusid SEB ja LHV (arveldan mõlemas pangas), millest lõpuks valisin LHV 1,82% (+6 kuu Euribor), kodulaenu pikkus 23 aasta peale. Minu peamine soovitus on, et tehke kodulaenu avaldus kõikidesse pankadesse. See võib üllatada, kui palju intress võib langeda pakutust (mõni pakkus 2%).

Siit edasi notari aja broneerimine, mis oli tülikas, sest aeg pidi sobima mulle, pangale, müüjale, müüja pangale (tal oli ka kodulaen) ning muidugi notarile. Kokku läks maakleriga kohtumisest ja korteri nägemisest (broneerisin korteri pool tundi peale vaatamist, sest huvilisi oli veel) kuni notarini veidi vähem kui kuu. Päris kiire ost!

*Keskmine Tallinna m² hind oli ostuhetkel 2913€, jätan selle infokillukese siia et mõne aasta pärast tõusu/ langust võrrelda. Päriselt, kodu ostuks pole kunagi halb aeg (kui alternatiiv on üürimine).