Koroonaviirusest. Ühe korra.

Ma pole teadlikult COVID-19 ehk koroonaviirusest kirjutanud. Arvasin, et pole midagi lisada ja inimesed niigi teavad. Samas on kaks sõpra öelnud, et minu selgitused aitasid neid. Sellest innustatuna ka praegune blogipostitus. Selle postituse eesmärk pole korrata üle põhitõdesid, nagu käte pesemine-desinfitseerimine (muide, piiritus sobib ka!) või limaskestade (suu-nina-silmad) mitte puudutamine. Neid teavad inimesed niigi. Tahaksin pigem analüüsida olukorda tervikuna ning rääkida natuke numbritest. Jagan selle postituse kaheks – praegune olukord ning minu prognoos. Huvitav oleks mõne kuu pärast vaadata, kui täppi ma panin. Kuid asume asja juurde…

Praegune olukord

Ma olen viiruse levikut ja välismaa uudiseid jälginud alates hetkest, mil viirus Hiinas, Hubei piirkonnas lahti pääses. Itaalia haigestumised viisid Euroopas plahvatusliku kasvuni. Kui ma alguses viiruse pärast eriti ei muretsenud (hiinlastest oli muidugi kahju), siis peale Itaalia uudiseid hakkasin veel aktiivsemalt statistikat jälgima. Seejuures kirjutan registreeritud juhtumitest. Ilmselgelt pole kõiki juhtumeid kindlaks tehtud ja see oleks võimatu. Tõsi on ka see, et mida rohkem testitakse, seda rohkem posiitvseid proove tuleb. Ning vastupidi, mida vähem testitakse, seda positiivsem pilt (vähem haigestunuid) paistab.

Hetkel on kokku 155 792 registreeritud juhtumit, millest tervenenud 74 264 ning surnud 5814 inimest. Ülejäänud haigusjuhtumid on aktiivsed, ehk inimestel on veel sümptomid. Aktiivsed juhtumid jagunevad omakorda kaheks: kergete sümptomitega on 92% nakatunutest (see protsent on viimastel päevadel kõikunud +- 1%) ning kriitiliselt raskes seisundis 8%. Ehk valdav enamus põeb koroona kergelt läbi, kuid see ei tähenda et viiruse levikut ei peaks tõkestama nagu praegu proovitakse. Vaatleme edasi vanusegruppe. Statistika allikas

Pildi allikas

Tähelepanelik lugeja märkab, et need protsendid ei summeeru, sest näitavad iga vanusegrupi riski surra viirusesse. Ehk näiteks noorem kui 40-aastane inimene sureb sellesse 0,2% suuruse tõenäosusega. See on gripile sarnane suremus. Ootan huviga tulevikus koostatavaid analüüse, kus vaadeldakse nakatunu profiili täpsemalt, kroonilisi haigusi jne. Praegu on kättesaadav nn raw data ehk numbrid sellistena nagu need on. Täpsemad analüüsid tulevad hiljem.

Sümptomeid inimesed juba teavad, aga tahaksin tähelepanu pöörata sellele, et konkreetse viirusega ei kaasne enamasti nohu ega aevastamist. Igat luristavat inimest bussis ei pea kartma, kuigi ühistransporti ja liikumist võiks vältida. Minul on allergilise riniidi tõttu pidev allergia ehk aevastamine + vesine nohu, kuid puuduvad sümptomid nagu palavik, köha ja hingamisraskused. Kuna tegu on alumiste hingamisteede viirushaigusega, siis just hingamisraskused ja raskustunne kopsudes aitavad eristada uut viirust gripist.

Kuid tagasi teema juurde. Lugesin hiljuti ühe matemaatiku hinnangut, et viirus levib alguses eksponentsiaalselt. Seda on eri Euroopa riikide haigestumised ka näidanud, seejuures kasv ei pea olema koguaeg ühtlaselt astmeline. Eesti on praegu kasvufaasis. Me kõik saame vähendada viiruse levikut, vältides kokkupuudet inimestega, eriti eakatega. Mis puudutab peiteaega, siis selle kohta annavad eri allikad erineva info. Kaks nädalat, mõne allika järgi kauem, kuid fakt on et noor ja terve inimene võib kanda viirust enesele teadmata. Olla nii-öelda passiivne nakataja. Seetõttu ongi testid niivõrd olulised. Riigil PEAB olema ülevaade, kui palju on nakatunuid. Vaid nii saab viiruse kontrolli alla enne, kui see kontrolli alt väljub.

Mis puudutab testide tegemist, siis see kivi läheb paraku Terviseameti kapsaaeda. Mu tuttav elab Saaremaal ning tema ema ja tolle kaaslased oli otseses kontaktis nakatunutega võrkpallimängu ajal. Terviseamet lubas kõikide positiivse proovi kontaktsetega ühendust võtma, kuid siiamaani pole nendega ühendust võetud. Lisaks palub Saaremaa juba mitu päeva abi, et saada kiirabibrigaade juurde, mitte mingit vastust. Testide tegemine peaks olema nr 1 prioriteet, et inimesed, kellel viirus diagnoositud on, jääksid koju. Praeguses olukorras käivad inimesed tööl ja linnas ning elavad õndsas teadmatuses. Kui isegi neid inimesi ei testita, kes olid kontaktis koroonaga nakatunutega, mis siis veel teistest rääkida. Olukord on (peaaegu?) kontrolli alt väljunud ja kõige suuremas ohus on meie vanemad, vanavanemad. Ma ei ütle, et valitsuse poolt poleks ka häid otsuseid tehtud – eriolukorra välja kuulutamine, koolide sulgemine, kinode, muuseumite, jõusaalide ja veekeskuste sulgemine – need kõik piiravad levikut.

Minu prognoos

Vaadates, et Hiina sai surmajuhtumid kontrolli alla kahe kuuga* ja nähes kuidas Euroopas, kus karantiinide ja turvameetmetega poldud kaugeltki nii ranged, võtab Euroopas olukorra paranemine kolm-neli kuud. See on minu prognoos, võrreldes Hiina käitumist Euroopaga. Vaid aeg näitab, mis saama hakkab. Me võime oletada, kas Eesti haigestumine hakkab sarnanema pigem Itaalia või Lõuna-Koreaga (kus testitakse väga korralikult), aga reaalselt näitab ainult aeg. Praegu jagunevad reaktsioonid seinast seina, alustades wc-paberite ja toidukauba varumisega lõpetades täieliku ükskõiksusega.

Õige on olla valvel, kuid mitte paanikas. Jälgida uudiseid (ka välismaa omi), püsida võimalusel kodus (vähendada kontakti inimestega) ning muidugi pesta käsi. Lihtsam öelda kui teha, aga paanikasse ei tohiks sattuda. Itaalias on avatud ainult apteegid ja toidupoed (allikas), kõik muu kinni. Ehk nälga suure tõenäosusega keegi ei jää, ravimid otsa ei saa. Praegune olukord, niivõrd laia levikuga viirus (isegi kui surmav ”ainult” eakatele ja krooniliselt haigetele), on tervishoiule korralik eksperiment. Muide, aasta tagasi kui see kriisiks valmistumise kiri e-maili saabus, tekkis mul kohe halb eelaimdus. Kas teistel ka?

*Kontrolli all mõtlen seda, et haigestumised hakkasid langema.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga