Karen Joy Fowler ”Me oleme kõik täiesti endast väljas”

Karen Joy Fowleri kirjutatud ”Me oleme kõik täiesti endast väljas” hakkas mulle silma ühel Varraku öömüügil. Varraku Moodse aja väärtkirjanduse sari on minu jaoks hit or miss, ehk meeldib väga või üldse mitte. Näiteks on meeldinud sarjas ilmunud Houellebecqi teosed ning Lionel Shriveri ”Me peame rääkima Kevinist”. Küll aga ei meeldinud A.M. Homesi ”Antagu meile andeks”. See oli nii absurdikas ja kaootiline, et pidin pooleli jätma. Samas võib leida tõelise teemanti.

Sisututvustus

Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud.

Muljed

Mulle piisas sisututvustuse esimesest lausest, et loo vastu huvi tekitada. Kuidas te end tunneksite, kui saaksite teada et teie lapsepõlv on teaduslik eksperiment? Loen palju ulmekirjandust ning mu mõte liikus kohe selles suunas, et isa on disaininud endale geenitehnoloogia abil tütre. Tegelikkuses pole laps ise eksperiment, küll aga on ta osa korraldatud eksperimendist. Rohkem ei tahaks mainida, sest see reedaks liiga palju infot sisu kohta. Üllatusmoment on selles loos väga oluline.

Tegu on psühholoogilise ilukirjandusliku romaaniga inimeste ja loomade käitumisest, psühholoogi lapseks olemisest ning sellega kaasnevatest raskustest. Arutletakse teaduseksperimentide eetika, loomade tunnete ning muu seesuguse üle. Ma sain palju uusi teadmisi, sest autor on teemat korralikult uurinud. Lugu ise põhineb tõsielulistel sündmustel, sest 1930. aastatel korraldati päriselt sarnane eksperiment. Karen Joy Fowler on  valanud selle lihtsalt ilukirjanduslikku vormi, seejuures väga kaunilt. Naise isa oli sama valdkonna teadlane, nii et tõenäoliselt andis loo usutavusele juurde autori isiklik kogemus. Kusjuures lugu muutus huvitavamaks siis kui autor paljastas ühe tegelase kohta olulise fakti. Enne seda tundus see pooleldi krimka. Kuid siis hakkasin rohkem kaasa elama peategelasele ning tema kadunud õele.  ”Me oleme kõik täiesti endast väljas” on äärmiselt liigutav romaan, mis ärgitab samas ka mõtlema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.