Olles David Fincheri suur fänn, siis loomulikult meeldib mulle Fight club. Filmi nägin esmakordselt umbes kümme aastat tagasi ja tahtsin väga ka raamatut lugeda. Raamatu lõpetasin jaanuari alguses ning tunnistan, et võrreldes filmiga pettusin selles. Hindasin 3 tärniga viiest, mis Goodreadsis tähendaks ”see meeldis mulle”, üks tärn rohkem ”see oli okei”-st.
Kuidas on võimalik, et inimene naudib filmi rohkem kui raamatut? Enamasti on vastupidi. Muuseas, see on ainus raamat mille kohta olen lugenud, et film ongi parem. Ma hakkasin mõtlema Tarantino peale. Mäletan, kuidas endine kolleeg kritiseeris Tarantinot, et ta stiliseerib vägivalda enda filmides. Kui ma peaks lugema mõnda Tarantinolikku vägivaldset stseeni raamatust, siis meeldiks see hulga vähem kui filmis. Muusika, koreograafia, isegi huumor ning fakt, et alati võib kõrvale vaadata – kõik mõjutavad elamust. Film on raamatust vähem intensiivne meedium, sest raamatus (kui just üle ridade ei loe) peab loetut ette kujutama. Kui ma vaataks Albert Camus ”Võõra” kohta filmi, siis see meeldiks mulle palju rohkem kui raamat, kus peategelase sisemonoloog on rõhutatum. Sest film on raamatu kokkupressitud variant.
Sama oli ka kaklusklubiga. Film oli stiilne, äge, dialoog Palahniukile omaselt transgressiivne ja lööv. Raamat oli suhteliselt sarnane stiili poolest, ainus erinevus ongi selles, et lugemiselamus oli minu jaoks intensiivsem. Niivõrd intensiivsem, et mulle hakkasid need tegelaskujud ja vägivald vastu. Ma nõustun mingi piirini Palahniuki ideedega ja sellega, et me ei peaks keskenduma ebaolulisele. Suur hulk raha, oma maja, ilus auto, kenad riided – kõik välised asjad, mis päeva lõpuks ei loe (sest ka ilma nendeta saab õnnelik olla). Kuid viis selleks ei tundu õige. Teisest küljest, naisterahvana ma ei pruugigi seda osa ”Kaklusklubist” lõpuni mõista. Kaklemist. Kusjuures isegi filmis oli minu jaoks šhokeeriv see stseen, kus Angel Face veriseks peksti. See oli ka raamatus väga rõve. Ühtlasi Fight club ilma vägivallata poleks Fight club. Vägivald on orgaaniline osa raamatust. Seega, kumba ma soovitan inimesele, kes pole ”Kaklusklubi” vaadanud ega lugenud? Kahtlemata filmi. Ning kui oled vaadanud, siis uuesti filmi.