Ja jälle käes detsembrikuu! See detsember on sarnaselt eelmisele möödunud õppimislainel. Olen tahtnud ilukirjandust lugeda et närvirakke õppimisest puhata, aga kuidagi ei saa keskenduda, kui tead et eksam/ arvestus ootamas. Mu aju töötab nii, et kui saan ühe ainega tehtud ja ”linnuke kirjas”, siis selle asemel et lõõgastuda, käib mul ajusopis tuluke ”hakka järgmise asjaga tegelema”. Pidevalt on mingi tempo peal. Kusjuures suvel oli raamatutega sama asi. Kui üks oli loetud, haarasin kohe teise. Ma olin suve keskpaigaks 20 raamatut läbi lugenud ning ülejäänud poole aasta jooksul kooli tõttu ainult 8 raamatut. Kirjutan aasta lõpus või 2020. aasta alguses pikema postituse milles muljetan kõikidest nendest. Luban!

Mis õppimist puudutab, siis ma ei ole kõrgkoolis see inimene, kes õpib õhtul enne eksamit kogu semestri materjali selgeks ja keda deadline õppima sunnib. Vastupidi, ma jagan teemade kaupa ära. Ja mis tähtaegu puudutab, siis kirjatööd teen enne tähtaega valmis. Samas ma mõistan ka neid, keda tähtajad motiveerivad selles mõttes, et enne tähtaega produktiivseks muutuvad. Üks mu parim sõbranna on selline, kes suudab viimasel hetkel õppides kõik maksimumile ära teha. Mul on lihtsalt vastupidi, pean juba varem alustama et stress kõiki närvirakke ära ei sööks.

See ei tähenda, et ühe meetodiga saaks paremaid tulemusi kui teisega. Kuid mu hüpotees on, et kui ühte asja õppida järjepidevalt mitme kuu jooksul vs kui panna õppimine lühikesele ajaperioodile, siis järjepideval õppimisel õpitu talletub paremini pikaajalises mälus. See on vaid oletus muidugi. Muuseas, hinded ei ole mu jaoks elu ja surma küsimus. Mulle lihtsalt meeldib teha asju tundes, et annan oma parima. Vahet pole kas see parim on 88% või 98%, peamine on teadmine et andsin maksimumi.

Kui novembri lõpus uurimistöö projekt valmis sai, siis sellega langes üks suur ülesanne õlult. Konkreetses aines on väga nõudlik ja akadeemilises mõttes tugev õppejõud. Ma ei kujuta ette, kui palju lõputöid, lõputöö projekte ja teadusartikleid ta aasta jooksul läbi loeb. Nähes, et selle eest 98p/100-st sain, vajus mu suu piltlikult öeldes lahti. Olin väga rõõmus, sest nägin kogu protsessiga väga palju vaeva. Oktoobris kaitstud herbaariumi sain sama tulemuse. Tuleb välja, et mulle täitsa sobib selline nokitsemine – taimede korjamine, nende kuivatamine ja hiljem esteetiliselt paberile sättimine. Kui nalja teha, siis taimed on herbariseerimisel nagu lapsed. Esimestel päevadel peab koguaeg ajalehti vahetama.

Mind on hakanud ravimtaimed huvitama ja ma tahaks ise korjata ning kuivatada näiteks angervaksa. Angervaksa kuivatatud õisikutel on vesitõmmisena väga hea maitse! Mitte, et maitse pärast ravimtaimi kasutama peaks, aga lihtsalt tähelepanek. Hea maitsega ning põletikuvastaste omadustega taimi on veel, paljudel on veel lisaks diureetiline toime. Mis herbaariumi puudutab, siis enamus mu taimedest (nagu ka kursusekaaslaste taimedest) läksid arhiividesse või teaduskogudesse, seega pean järgmisel suvel uued taimed korjama. Seekord täiesti iseendale.

Järgmisel nädalal on farmakognoosias eksam ning jaanuaris suuremad eksamid mitmes aines (sh farmakoloogias ja farmatseutilises keemias), nii et puhata saan sisuliselt ainult jõulude ajal. Ootan juba pikisilmi jaanuari lõppu, sest siis tekib rahulik hetk enne uue semestri algust. Aprilli lõpus on juba käsimüügiravimite praktika apteegis – see on väljund kõikidele teoreetilistele teadmistele, mida oleme juba saanud. Ma väga loodan, et teid need koolipostitused ära ei tüüta. Sinna läheb suur hulk mu energiast, nii et raske on praegu millelegi muule isegi osa sellest energiast anda. Jõulude ajal üritan end täiesti välja lülitada ja nautida lihtsalt aega lähedaste inimestega. Head lähenevat jõuluaega teile kõigile!