John Wyndham ”Krüüsalised” ja kirjutamisest endast

Ulmefännid seostavad John Wyndhami nime enamasti autori tuntuima teose ”Trifiidide päevaga”, mis on postapokalüptiline teos maailmast, kus inimesed jäävad katastroofi tagajärjel ootamatult pimedaks ning võimust võtavad agressiivsed mõrtsuktaimed.
”Krüüsalised” on samuti postapokalüptiline teos, kuid erinevus seisneb teose rõhuasetuses.

Tegevustik toimub soojenenud tuleviku-Labradori poolsaarel, kus selle nüüdisaegsed elanikud mäletavad ähmaselt veel ”Vana rahvast”, kunagi saart hõivanud tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud inimesi ja suhtuvad negatiivselt kõiksugustesse mutatsioonidesse mis tekkisid peale tuumakatastroofi, olgu need siis või füüsilised (kuus varvast, mõni lisasõrm) või mittefüüsilised (telepaatia võime). Mutante kiusatakse taga, kihutatakse ühiskonnast välja elukõlbmatutele äärealadele ning halvimal juhul isegi tapetakse.

Raamat keskendub eelkõige teistest mingit moodi erinevatele lastele, kes sellises ühiskonnas üles kasvavad, seega on tegu osaliselt ka arenguromaaniga. Mulle väga meeldis viis, kuidas autor kirjeldas peategelase vaatevinklist täiskasvanuks saamise lugu, kus algselt süümepiinades vaevlev minategelane hakkas mõistma, et ühiskond milles ta elab ei ole moraalselt õige. Ükskõik, mida selle kehtestatud normid ka ei ütleks. Mingist vaatepunktist võib ka öelda, et ”Krüüsalised” on düstoopiline lugu, kuigi rõhuasetus on alati peategelastel ning nende sisemistel ja välimistel võitlustel, mitte nii väga ühiskonnal endal (”1984” on tugevalt ühiskonnakeskne teos). Raamatu temaatikat võib näha ka kui ühe rõhutud sotsiaalse grupi heitlusi.
Põhiliseks kriitikaks raamatule heidaksin ette selle, et autor läheb laste võimete tugevuses natuke liiale.
Ta keskendub suures osas telepaatiale ning kaugeneb loo lõpus hea ulmekirjanduse ühiskonnakriitilisest osast, liikudes mõtete lugemisega pehme fantaasia valdkonda. Pehme fantaasia all ma ei mõtle siinkohal fantaasiažanri ennast, vaid mugavat jutuvestmise viisi, mis keskendub mingitele üleloomulikele võimetele või omadustele, luues tegelastest liiga tugeva kujundi. Olen tähele pannud, et tõeliselt hea kirjandus suudab luua usutavad tegelaskujud, andes neile omad tugevused ja nõrkused. Ebaproportsionaalselt tugevad või halvad tegelased pole usutavad.

Kui hüpata korraks teemast välja, siis olen mõelnud et see teebki kirjutamise niivõrd raskeks. Jätame hetkel välja selle, et kirjanik peab looma (ideaalis) täiesti unikaalse maailma, taustasüsteem oma tegelaskujudele. Eelkõige peab ta looma tegelaskujud, kes ei tohi olla liiga midagi. Neil peab olema täiuslik vahekord headest ja halbadest omadustest, kirjutamata liiga täiuslikku (ütleme tugevat) ega liiga ebameeldivat tegelast (tänapäeva kirjanduses on moes tegelased, keda lugeja vihkab). See nõuab väga suurt enesekriitilisust enda ja oma loomingu suhtes. Seda enam väärtustan ma autoreid, kes oskavad kirjutada usutavaid tegelasi. Ning ei – tegelase usutavaks kirjutamiseks pole vaja teda eemaletõukavaks inimtüübiks kirjutada. Piisab kui anda talle inimlikkus.

Raamatu enda juurde tagasi tulles – autor annab küll tegelastele ebaproportsionaalselt tugevad võimed, kuid see ei võta loo kvaliteedilt nii palju maha, sest ta tegelased ise on usutavad (nende võimed vaid pole). Eriti peategelane ning tema graduaalne muutus ebakindlast lapsest idealistlikuks, autoriteedis kahtlevaks nooreks meheks. John Wyndhami ”Krüüsalised” on tervikuna mõtlemapanev, ühiskonnakriitiline teos allasurutud grupist noortest inimestest, kes üritavad leida oma kohta siin maailmas.

Kiidan ka Raul Sulbi poolt kirjutatud raamatu järelsõna, mis annab informatiivse ja huvitava ülevaate autori elutööst.
Sari: Orpheuse raamatukogu, kirjastus Fantaasia
Tõlkija: Martin Kirotar
Kaanepilt: Meelis Krošetskin

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga