Jeff Vandermeer: triloogia ”Lõunaringkond”

”Häving” on esimene osa Jeff Vandermeeri õudussugemetega ulmetriloogiast ”Lõunaringkond”. Piirkonnas nimega ala X toimub kummalisi asju. Kunagi toimus alal lokaalne ökokatastroof, mis eraldas paiga ülejäänud maailmast. Aeg-ajalt saadetakse üle piiri ekspeditsioone, kus inimesed lähevad hulluks ning üksteist ära tapavad. Teised saabuvad mõne aja pärast tagasi, kuid ei mäleta juhtunust midagi. Lisaks on üle piiri käinud inimeste päevikusissekanded on kummalised ning mitte kuigi palju ütlevad. Sündmustik hargnebki lahti ühe naisbioloogi päevikuga, kes on saadetud koos üritust juhtiva psühholoogi ja teiste teadlastega järjekordsele ekspeditsioonile.

Mina liigitaksin raamatu isegi rohkem õuduse kui ulme alla, sest tegu on aeglaselt kulgeva, kuid väga endasse imeva ja veidra raamatuga. Sündmustik ei ole kuigi tempokas ning kogu alal X toimuv on pigem eriskummaline ja hägune. Lugedes tekib tunne, justkui oleksid mingisse väga imelikku ja metsiku ökosüsteemiga maailma tõmmatud. Seda võimendab peategelase ükskõiksus enda saatusesse, sest tema tahab saada vastuseid. Ta tahab mõista, mis ikkagi on ala X ja mida kujutab endast topograafiline anomaalia, mis sellel esineb. Teised ekspeditsiooni liikmed hoolivad rohkem enda käekäigust ning vastasseis psühholoogiga oli huvitav nüanss, mis kruvis pinget. Kuna tegu on ikkagi bioloogi vaatepunkti ja päevikuga, siis on väga palju rikkalikke looduskirjeldusi. Samuti on loomad alal X kuidagi väga veidrad… Rohkem ei hakka kirjeldama, sest see on raamat mida tuleks ise kogeda. Tegu on minu esimese horror žanri raamatuga, seega on võimalik et minul on vähem vaja, et atmosfääri sisse elada. Teisalt kui Goodreadsi arvustusi lugeda, siis jagunevadki inimeste arvamused kaheks. Kelle arust on väga igav ning kes peavad heas mõttes veidraks raamatuks, kus miski pole nii nagu paistab.

 

Vähem kui kuu aega tagasi ilmus Varrakult järg, milles sisaldub triloogia teine ja kolmas osa (”Võim” ja ”Leppimine”). Teises osas keskendutakse Lõunaringkonna agentuuri saladustele, mis saadab ekspeditsioone alale X. Mängu tuleb uus direktor, sest eelmine jäi alal kadunuks. Ta asub uurima eelmise direktori isikut ja seda, miks tolle lauasahtlis vedeleb veider kahvatute lehtedega taim, surnud hiir ja vana mobiiltelefon. Ning mis toimub teadlasega laoruumis, kes kõrgel lae all asuvas riiulis kössitab. Kõigele lisaks tekitab segadust esimesest osas tuttav bioloogi isik.

Kolmandas osas saab lõplikud vastused küsimustele, mis toimub alal X ja kuidas see üldse tekkis. Kirjutatud on ta läbi kolme tegelase vaatepunkti. Kui teine osa keskendus rohkem agentuurile, siis kolmas osa viib lugeja tagasi tuttavale maastikule. Minule meeldis esimesest osast tuttava psühholoogi narratiiv, sest ta oli lapsena alal X elanud ning oli veel enam sellega seotud kui esimesest osast eeldaks. Huvitav oli see, et tema vaatepunkt oli kirjutatud sinavormis, seda pole mõnda aega juba raamatus kohanud. Teine ja kolmas osa siiski pole nii haaravad, sest suur osa saladustest sai ilmseks juba teise raamatu keskpaigaks. Väga palju sündmustikku kui sellist kolmandas raamatus polnud. Siiski oli tore panna nii-öelda täpp i-le, sest järge kutsubki lugema soov teada rohkem loost.

Kokkuvõttes soovitaksin ma triloogia esimest osa ”Häving”, teist ja kolmandat mitte nii väga. Aeglane tempo, mis esimeses osas nii hästi mõjus, muutub teises ja kolmandas raamatus pigem igavaks ning sündmustikku venitavaks.

Muide, esimesest osast tehtud film, peaosas Natalie Portmaniga, on Netflixis üleval. Kui raamat kohe ei kutsu, siis väga sarnase elamuse saab filmist kätte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga