Jeannette Walls ”Klaasloss”

Olles just läbi lugenud ühe perekonnadraama, tekkis mul tuju lugeda teine otsa. ”Klaasloss” on Jeannette-i nimelise tüdruku vaatepunktist kirjutatud biograafia. Tema vanemad elasid USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu pidevalt ringi rännates, omamata sisuliselt mitte kui midagi. Kui perel raha päris otsa sai, jääti lõpuks paikseks Lääne-Virginia kaevanduslinnas, mis oli nende jaoks nii elamistingimuste kui ka halva naabruskonna tõttu kui elav põrgu. Vanemate kummalisele ja põhimõtetekindlale kasvatusele vaatamata suutsid lapsed enamuses sellest nõiaringist ja uskumatust vaesusest siiski välja murda, New Yorki kolida ja elu otsast alustada.

”Klaasloss” oli tohutult võimas lugemiselamus. Esiteks oli kogu lugu nii vapustav, arvestades mis tingimusi ja uskumatuid situatsioone lapsed pidid läbi elama. Mõlemad vanemad kasvatasid neid põhimõttes, et raskustele tuleb vastu astuda ja olla täiesti iseseisev, maksku mis maksab. Peategelane ehk autor kokkas 3-aastasena täiesti üksi, põletades end kogemata korralikult lahtise tulega nii hullusti, et ta vajas nahasiirdamist. Vanemate reaktsioon sellele? Uhkus ja tütre innustamine, et ta alistas tule. Rääkimata sellest, et isa viis tütre süles tassides haiglast varem ära. Pere vanem tütar, Lori, oli saanud varem skorpionilt hammustada. Isa reaktsioon sellele? Ta viis tütre nõia juurde. Kogu vanemate kasvatuses kordus nende trots normaalsete eluviiside ja ühiskonnanormide vastu. See oli neil lihvitud äärmusteni, trotsides norme lihtsalt trotsi pärast.

Mul tekkis kohati lugedes küsimus, et kas vanemad lapsi üldse jälgisid või lasid neil lihtsalt nendega eksisteerida, vahepeal koos illusioonides elades ja endile kiidulaulu lugedes. Kindlasti oli nende peres ka häid aegu, põnevaid hetki ja naeru, aga suuremalt jaolt tundus nende lapsepõlv mulle üks pikk kannatuste jada. Kummalgi vanemal ei olnud suurem osa ajast stabiilset tööd, korralikku toitu laual ja kui lapsed said lõpuks näiteks ema õpetajana tööle sundida, siis pidid nad ikkagi teda hommikuti üles ajama ja tema eest õpilaste koduseid tõid parandama. Selles osas oli selle Jeannette’i memuaaride lugemine vägagi ilukirjanduslik kogemus, kuna ma ei suutnud uskuda, et tema ja ta õed-vend sellega hakkama said ja sisuliselt väikseid täiskasvanuid mängisid. Paradoksaalsel kombel sirgusid kolmest lapsest väga korralikud inimesed, pere noorim tütar aga, kes tihti teiste laste kodudes ööbis ja seega kõige vähem koduse eluga kokku puutus, sirgus probleemides nooruk.

Keegi ei tea, kui palju on Jeannette Wallsi memuaarides tõde ja kui palju fantaasiat, aga kumba iganes raamatus ka rohkem pole, vapustav on see suureks sirgumise lugu hoolimata. Eriti meeldis mulle lugeda, kuidas ta säilitas usu paremasse tulevikku ka rasketel aegadel, tegi juba üsna varakult plaane New Yorki pageda jne. Soovitaksin seda lugu igaühele, kes ei pelga pisut draamat, aga ka huumorit ja nomaadi elu absurdi.

Kirjastus Tänapäev
Tõlkija: Krista Eek

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga