Jana Vagner ”Vongozero”

”Vongozero” viib meid surmavast gripiviirusest laastatud Venemaale, kus peategelane nimega Anja ja ta perekond proovivad meeleheitlikult haiguse eest põgeneda ning reeglitest hüljatud maailmas turvalist kohta leida. Lugu algab karantiinieelsest perioodist, mil Anja elab oma mehe ja pojaga tavapärast pereelu, kui hakkavad levima kuuldused et linn on suletud. Peagi sündmused eskaleeruvad ning nendega liituvad juhuse tahtel tuttavad, lisaks mehe endine abikaasa koos pojaga ning tema isa. Grupp inimesi otsustab, et hea paik kuhu pageda paanikas ja haigestunud inimmasside eest on Soome piiri lähedal asuv Venemaa järv nimega Vongozero, kus neil asub vana jahimaja.

Raamatu teeb omapäraseks see, et ta on kirjutatud naisterahva vaatepunktist, sest suurem osa katastroofiromaane on meestegelaste narratiividega. See teeb loo emotsionaalsemaks ja tuntavalt isiklikumaks, sest eriti teravalt on välja toodud konfliktid ja hõõrumised tegelaste vahel. Lugedes on tunda peategelase üksildust ja sisemist paranoiat, pidevat hirmu et nad ei ela järgmist päeva üle. Suuresti on stressiallikaks kütusevaru, sest inimesed põgenevad kolme autoga ligi 1300 kilomeetrit Venemaa põhjaosa suunas. Ma ei saa öelda, et tegu oleks kuigi tugeva tegelaskujuga, aga seda realistlikum oli lugu. Kui paljud meist ei tunneks hirmu olukorras, kus inimtsiviliatsioon ja toimiv ühiskond on praktiliselt kadunud?

Raamat oli ka väga sünge lugemine, sest algusest lõpuni pole erilist lootust, et viirus taganeb või leitakse ravim, ka lõpp ei andnud suuri vastuseid. Teisest küljest oli ”Vongozero” atmosfäär oma rusuvuses nauditav, kuna tundsin lugedes, et olin kistud süngesse maailmalõpujärgsesse maailma. Peale läbi lugemist tekkis kohe soov lugeda edasi sarnase, aga hirmsama atmosfääriga Dmitri Gluhhovski ulmeraamatut ”Metro 2033”, mille olin mõnda aega tagasi pooleli jätnud kuna see oli raske lugemine. Põnev, aga raske. Midagi nauditavat on sellistes raamatutes. Lisaks sobivad nad imehästi sumedatesse sügisõhtutesse.

Kirjastus Varrak

Tõlkija: Jaana Peterson

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga