Jaan Aru ”Ajust ja arust”

Mul oli väga hea meel näha Eesti teadlase raamatut ”Ajust ja arut. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust” pikka aega enim müüdud raamatute seas. Üleüldse on hea näha, et inimesed loevad väga palju ka populaarteadust. Samamoodi oli eriti populaarne Andres Laane ”Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest”, mille lugemiseni ma ise küll veel jõudnud pole. Kuid Jaan Aru raamatu lugesin läbi ja see meeldis mulle väga.

Raamat süveneb ühelt poolt inimeseks olemisse ja teadvusesse (mis teeb meist inimese), teisest küljest unenägemisse ja erinevatele teooriatele seoses unenägude olemasolu ja funktsiooniga. Viimaks annab autor nõuandeid aju edukama kasutamise kohta ja rõhub väga olulistele punktidele (eriti une olulisus).

Mulle meeldis raamatu juures see, et ta oli tõesti väga lihtsasti kirjutatud ja mõeldud inimesele, kes teeb võibolla esimest sinatutvust ajuteadusega. Suure neuroloogia- ja ajufännina ma sellesse gruppi ei kuulu, aga ma hindan alati kõrgelt seda, kui autorid oskavad kirjutada lihtsasti keerulistest mehhanismidest, ning teha seda veel põnevaks ja loetavaks! Tegelikult sain ikkagi ühe põneva lisafakti – selle, et teadlikuid otsuseid tehakse prefrontaalses korteksis (otse lauba taga), ning kui see piirkond on üle koormatud, hakkame me tihti tegelema nn automaatsetea asjadega – kes koristama, kes trenni tegema või mõnda mängu mängima, et nn ”aju maha rahustada”, koormus eemale viia automatiseeritud käitumisega. Mis ei tähendaks, et me neid asju tehes enam ei mõtleks, vaid need nõuavad ajult lihtsalt vähem koormust ja on seetõttu (tol hetkel) nauditavad.

Väga lahe oli raamatu juures see, kuidas autor keskendus inimese õppimisvõimele kui ühele inimest defineerivale omadusele ja selgitas ka isiklike näidetega, kuidas lapsed õpivad maailma (ja inimesi) tundma. Kasvatuse tähtsust inimese kujundamisel ei saa alahinnata. Ühtlasi selgitas ta näteks, miks kaheaastased lapsed tihtipeale vanemate reeglite peale vilistavad. Või miks lapsed ei anna tihti vastust sellele, et mida nad tunnevad (nad ei mõtle ilmtingimata selle üle nii nagu täiskasvanud). Lisaks analüüsib autor teravamalt ka tehisintellekti ja inimese erinevusi. Mille poolest ikkagi tehisintellekt ei ole veel inimesele järgi jõudmas?

Teisest küljest on see ka väga spekulatiivne raamat, sest alates teisest (teadvuse) ja kolmandast (unenägemise) peatükist küsib autor rohkem küsimusi, kui neile vastab. See näitab hästi olukorda ajuteaduses – me oleme jõudnud viimase kahekümne/ kolmekümne aastaga lähemale tänu geenitehnoloogia võidukäigule, arusaamaks kindlaid geene ja nende seostest intellektiga, aga me pole siiski jõudnud oluliselt lähemale aru saamaks, mis piirkond loob või kuidas tekib ajus teadvus. See on oluline küsimus, sest lahendaks ka tehisintellekti dilemma. Kuidas ikkagi luua teadlikku masinat?

Ainsa miinusena tooksin välja selle, et raamat võinuks olla isegi pikem ja isegi veel detailsem (süviti minevam). Heast asjast ei saa kunagi küllalt! Hea raamat lihtsalt lõppeb alati liiga vara.

 

Kirjastus Argo
Kaanekujundus: Anna Ring

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga