Isaac Asimov ”Teraskoopad”

Isaac Asimovi ”Teraskoopad” kuulub teadupäraselt tema robotilugude tsüklisse ning on esimene kolmest romaanist, kus tegutseb inspektor Elijah Baley. Žanri mõttes on tegu sama palju detektiivilooga kui ulmega, kus ilmneb et mõrvatud on välisilmlane (tehnoloogiliselt arenenum tuleviku inimkond), ning mõrvariks saab olla ainult maalane. Koos humanoidse roboti, R. Daneel Olivawi abiga tuleb lahendada mõrvalugu niigi keerulises maailmas, kus täielikult suletud linnades (”teraskoobastes”) elavad koos inimesed ja üksikud robotid. Viimased on iseenesest mõista programmeeritud Kolme Põhiseadusega ega saa inimesele viga teha, kuid muudavad sellegipoolest majandust ajapikku aina vähem inimesest sõltuvaks. Selles osas puudutab 65 aastat tagasi kirjutatud ulmeraamat väga teravalt tänapäeva automatiseerimise probleemi. Kas just probleemi reaalsel tasandil, sest efektiivistumine on inimkonnale tervikuna hea, aga sotsiaalsel tasandil kindlasti.

”Teraskoopa” Maal elavad inimesed, erinevalt välisilmlastest, pelgavad robotite tööjõudu, kuid teisalt tajuvad et elavad stagnatsioonis. Välisilmlased aga näevad, et kui maalased saavad üle robotite hirmust ja koloniseerivad uuesti uusi maailmu nagu vanasti, saavad nad koos töötada parema tuleviku nimel. Raamatu peamine väärtus seisneb selles, et haarava detektiiviloo taustal on Asimov illustreerinud selgelt masside eelarvamuse pidurdavat efekti. Samuti puudutab ta populatsiooni ja toiduvarude probleemi, millega me tänasel päeval veel rohkem silmitsi seisame kui viiekümnendatel. Ka dialoog oli väga nauditav, eriti robotist kaasuurija märkused ja keelekasutus. Mulle meeldib, et eelarvamuse temaatika on tema teostes alati olulisel kohal, olgu selleks siis eelarvamus uute ideede suunas (Asumi seerias Hari Seldon) või inimeste vastuseis robotitele. Erinevate inimgruppide koostööd raskendab ”meie vs nemad” mõtteviis. Lõik raamatust:

”…Mida me robotite juures kardame? Kui tahad teada minu arvamust, siis on see alaväärsustunne. Meie, me kõik, tunneme alaväärsust välisilmlaste suhtes ja vihkame neid. Peame kuidagimoodi millegi suhtes üleolekut tundma, et oma alaväärsusest üle saada, ja meile mõjub lausa surmavalt, et me ei saa tunda üleolekut vähemalt robotite suhtes. Nad näivad olevat meist paremad…ainult et nad pole. Selles ongi asja kuratlik iroonia.”

Kokkuvõttes Asimov kirjutab, nagu alati, väga haaravalt. Võimalik, et detektiiviromaanide fännid arvavad mõrvari juba varem ära, aga raamatut see fakt kuidagi igavamaks ei muuda. Robotite ja ulmefännidele kohustuslik lugemine.

 

Kirjastus Fantaasia

Tõlkija: Tatjana Peetersoo

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga