See nädal käisime Linnateatris Duncan Macmilliani kirjutatud ning Diana Leesalu lavastatud etendust ”Inimesed, kohad ja asjad” vaatamas.
Etendus keskendub Emma-nimelisele naisele, kes nautis oma elu parimaid aastaid narkootikumide ja alkoholi peal elades, kuid nüüd on ta võõrutusravis. Ta keha on valmis paranema, aga mõistus mitte. Kõik on subjektiivne ja ta leiab, et narkootikumid on ehk kõige tõelisem ning ehk isegi tema jaoks ainus viis elada selles pidevalt muutuvas, sünges maailmas.

Tegu on säravalt intelligentse, modernse tükiga, mis särab oma tugevate valgusefektide ja hea näitlejatööga. Eriliselt tooksin välja Evelin Võigemasti ja Piret Kalda sooritused. Peale visuaalsete efektide, mis tõesti tegid etenduse nii võimsaks, nautisin ma väga ka dialoogi. Viidetega näiteks Foucaltile oli ta ka sügavalt filosoofiline tükk. Muidugi puudutas ta võõrutusravi ja seda, kuidas narkootikumid muudavad inimesi ja inimsuhteid, aga etendus küsis ka olulisemaid küsimusi. Kuidas mõtestada maailma, kus levivad ideed individualismist ja relativismist? Kus pole enam traditsioonilisi väärtushinnanguid (”Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”)?
Mina mõtestan seda nõnda, et olla parim võimalik versioon iseendast ja nii üks päev korraga, aga see ei ole kõigile nii lihtne. Maailm on täis palju kiusatusi ning oma elu mõtestame me siiski igaüks ise. Mulle meeldis, kuidas keegi ütles, et meie kultuuriruumis kus alkoholi käsitletakse mitte sõltuvushäire vaid hobina, tuleks sarnaseid etendusi vaadata rohkem. Igaljuhul küsib ”Inimesed, kohad ja asjad” olulisi küsimusi elu elamise kohta, ning mõtteainet jagub väga palju. Kas hetkeline nauding ja äärmuslik relativism või isiklik areng ning õnn läbi hobide ja inimsuhete?

Viimaks mulle meeldis näha Evelin Võigemasti nii hästi näideldud karakteri arengut läbi etenduse. Emma on lõpuni välja väga läbi mõeldud ideedega (mis tegi ta tegelaskuju väga nauditavaks oma võluva enesekindlusega), aga nende fookus muutub iseendalt teistele. Seda oli tõeline nauding vaadata.