Fotografiska muuseum ja Siga La Vaca toiduelamus

Sellel suvel avati Telliskivi Loomelinnakus fotokunstikeskus Fotografiska ja mõtlesime mehega, et 3. aastapäeva puhul oleks tore vaatama minna. Me oleme mõlemad suured muuseumisõbrad. Tõsi küll, kunstimuuseumid pole meie esmane valik võrreldes ajaloo-, loodus- või teadusmuuseumitega. Üllatusime mõlemad väga positiivselt – talle meeldis eelkõige Kirsty Mitchelli ”Imedemaa” (vasakul), mulle Mandy Barkeri emotsionaalne näitus ”Mere leiud”. Arvan, et teen edaspidi samamoodi, et vaatan näituse kohta eelnevalt infot internetist ja kui kõnetab, siis lähen vaatama.

Vasakpoolse näituse puhul meeldisid talle erksad värvid ja vaev, mis nende piltide tegemisse läks. Mulle meeldisid need samuti, kuid ei tekitanud nii tugevat emotsiooni nagu ”Mere leiud”. Need pole traditsioonilises mõttes ilusad fotod, vaid tegu on ookeanitest ja randadelt leitud plastesemetega, millest on tehtud kunstilised fotod. Olin muidugi mikroplastide ja ookeanireostuse teemadest teadlik, aga valus oli kõike seda näha ja lugeda. Kuid samas mõtlemapanev, tuletas veel kord meelde meie kõigi panust. Arutasime hiljem, et talle meeldib kui fotokunst on kompositsioonilises mõttes ilus ning mulle meeldivad emotsionaalset reaktsiooni tekitavad fotod.

Hiljem käisime Siga La Vaca nimelises grillrestoranis. Olin alguses natuke skeptiline, sest võõrastan Telliskivi Loomelinnakut (teate küll – see hipster vibe), aga teenindus muutis mu arvamust täielikult. Kõigepealt tutvustati meile erinevaid roogi. Kõigepealt sai nalja sellega, et ma üritasin liha tellida well done. Tean-tean, et see pole nii mahlane, aga mulle tõesti maitseb nn päris küps liha rohkem. Teenindaja selgitas, et võiksin ka tellida medium well, sest see pole seest roosa, küll aga säilib mahlasus. Mees muigas, et mind üritati lihtsalt suunata paremat liha tellima. Kui vein toodi, siis teenindaja teadis täpselt päritolu ja viinamarja kohta. Ja nii ka toidu kohta. Mitu korda küsiti, et kas kõik on hästi ning soovime ehk maitseaineid juurde. Jäime mõlemad toiduga väga rahule ja kindlasti läheme uuesti. Kui päris mitmes kohas küsitakse ”Kuidas maitses?” mokaotsast ja saab aru, et see inimest ei huvita, siis niivõrd personaalne teenindus jääb meelde.

Hiljem jalutasime vanalinnas ja hüppasime jõuluturult läbi. Kuusepuu oli ilus nagu iga aasta, kuid päris seda ehtsat jõulutunnet ei tekkinud. Lumi on veel puudu. Kuid mõnus on niimoodi Tallinnas jalutada, eriti vanalinnas. Mulle see melu ja turistide elevus meeldib. Kõige müstilisem on vanalinn pimedas, sest siis on need kaunid tänavatuled ja teinekord tänavamuusikudki väljas. Olen nii mõnelgi korral neid kuulama jäänud. Ning olgem ausad, palju häid mälestusi seostub selle paigaga.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga