Tammsaare ”Tõde ja õigus” on teos, mida iga eestlane võiks vähemalt korra lugeda. Romaan eestlaste elust 19. sajandi lõpus võib noorema põlvkonna lugejale tunduda esialgu kauge ja võõras, aga raamatus käsitletud teemad on igavesed. Ohverdused, mida inimene on võimeline tooma enda unistuse realiseerimiseks, püüd mõtestada elu ebaõiglust ning leida tõde, eestlaste kannatlik, tööd rügav loomus – arvan, et enamik eestlasi tunneb mingites tegelaskujudes end ära, kasvõi vähesel määral. Lisaks aitab Tammsaare looming väärtustada seda elu, mida tänasel päeval elame. Mitu põlvkonda tagasi liikudes oli olustik hoopis teine ning see õpetab alandlikkust. Lugesin kahte esimest raamatut teismelisena ning kui tollal end talurahva raskest elust ja nendest pikkadest kirjeldustest läbi närisin, siis leidsin eest traagilise loo eestlastest ja nende inimlikest probleemidest. Selles osas on tegu aegumatu looga.
Teada saades, et sellest suurteosest film valmib, olin ma ühteaegu üllatunud ja rõõmus. Teadlikult ei vaadanud treilerit ega viinud end kurssi tohutu eelarve, ajakulu ja tehniliste keerukustega (erieffektide hulk), mis selle filmi valmimisse läksid. Ma ei pidanud pettuma. Tanel Toomi lavastatud ”Tõde ja õigus” on tõenäoliselt üks parimaid eesti filme, mida näinud olen. Need tegelaskujud, filmimuusika, visuaalid, kaameratöö – kõik läks nii hinge, et nutsin mitu korda. Kahe tunni ja neljakümne viie minuti jooksul ei tundnud ma kordagi igavust, olgugi et süngeid hetki ja madalseisu oli palju. Kord loetud raamat ja tegelaskujud ärkasid ellu. Näitlemine oli samuti hea, mulle meeldisid võrdselt nii Andrese kui ka Pearu rollid, lihtsalt eri kombel. Priit Võigemastil oli kahtlemata rohkem mänguruumi Pearu riukalikkuse kujutamiseks kui Priit Loogil Andrese tõsise ja põhimõttekindla loomusega. Teinekord saab rolliga rohkem ”mängida” ja seda oli Võigemasti kehastatud Pearu puhul hästi näha.
Huvitav on see, et tagasisidet lugedes meeldis film ka neile, kes pole raamatut lugenud. Arvan, et põhjus peitub Tammsaare oskuses tegelaskujusid kirjutada. Olgu selleks Andres või Pearu, Sauna-Madis, aga ka Krõõt ja Mari – kõik Tammsaare tegelaskujud on omamoodi tugevad karakterid. Meessoost tegelaskujud pigem rammu ja põhimõttekindlusega, naisoost tegelaskujud vaikse jõuga ja rahuga. Ükski tegelaskuju ega stseen polnud ebavajalik, selles osas tunnen et stsenaarium oli hästi kirjutatud. Tanel Toomi tehtud valik, mida filmi sisse tuua ja mida mitte, tundus mulle õige. Valiku pidi tegema ning lõpp-produkt oli kaunis.
Filminohikuna tahaksin kirjutada ka kaameratööst. Filmis oli erakordselt ilusaid looduskaadreid ning palju liikuvaid, dünaamilisi kaadreid. Kaameranurgad olid samuti professionaalsed, nii mõneski kohas näitleja selja tagant filmitud. See tekitab rohkem tunde, nagu vaataja oleks tegelaskuju. Näiteks ei olnud ühtegi stseeni, kus kujutataks Pearu liikumist tema selja tagant, ikka ja ainult Andres – sest see on rohkem Andrese lugu. Küll aga oli lõpuks kohti, kus lähikaadri said mõlemad mehed. Enam ei näidanud neid ainult kõrvuti istumas (näiteks stseen, kus Pearu nuttis Krõõda surma üle), vaid kummagi mehe oma vaatepunkt, lähikaader. Väiksed viisid, kuidas kaameranurkadega mängitakse, mõjutavad filmielamust palju ja selles osas tegi Tanel Toom erakordse töö. Eesti filmile on püstitatud uus tase, mida ületada.