Käisime täna mehega Guy Ritchie uut filmi ”The Gentlemen” vaatamas ja jäime mõlemad väga rahule. Tegu on märulikomöödiaga, milles Suurbritannia narkoparun üritab oma 400-miljonilist marihuaanaäri miljardärile maha müüa. Üsna pea hakkab mitu asja viltu keerama ning välja kukub üks suur koomiline segadus. Ma isegi ütleks, et see oli film minu jaoks täiuslik 10. Kõik oli paigas – narratiiv oli huvitav ja tempokas, täis kiiksuga (absurdi)huumorit ja naljakaid, üle võlli tegelaskujusid. Kõik näitlejad olid tasemel ning muusika oli hea. Võibolla on asi osaliselt selles, et filmid ei aja mind enamasti naerma ja kui mõni film seda teeb, siis on kohe wow-effekt.

Mulle meeldivad konkreetse režissööri filmid juba alates RocknRollast. Üks Guy Ritchie suurimaid tugevusi peale huumori on viis, kuidas ta narratiivi kasutab. Näiteks selles filmis jutustati narratiiv läbi konkreetse tegelaskuju, hüpates teemalt-teemale nagu inimene vestleb. See polnud otseselt lineaarne narratiiv, aga mitte ka päris Nolani stiilis mittelineaarne narratiiv*. Pigem üht ja teist, kui see kõlab loogiliselt. Mind see pidev hüplemine segadusse ei ajanud, vastupidi. Selline võte mõjus värskelt ja vahetult. Film oligi edasi antud nii, nagu keegi jutustaks väga head lugu. Üks kriitik ütles filmi kohta tabavalt, et see oli entertaining mess. Päris kaos küll mitte, aga meelelahutuslik küll.

Huumor on muidugi väga individuaalne. Mulle meeldib kui ma tunnen et ei tohiks naerda, aga lavastaja on taotluslikult täiesti absurdse või vastupidi, tõsise stseeni humoorikaks teinud. Selliseid lavastajaid on Hollywoodis käputäis, aga nende filmid on alati väga värskendavad vaadata. Ritchie näiteks kasutab ka väga palju briti slängi ja vandesõnu, nii et see võib olla mõne jaoks liiga palju. Meie saalis naerdi eriti palju just slängi ja sõnakasutuse üle. Kokkuvõttes soovitan ”The Gentlemen”-i kõigile, kes tahavad halli argipäeva natuke kiiksuga huumorit ning värvikaid tegelaskujusid.

*Näiteks Memento on väga hea film mittelineaarse narratiiviga