Filmiarvustus: Süngeim tund

”Süngeim tund” on lavastaja Joe Wrighti (”Lepitus”, ”Anna Karenina”, ”Uhkus ja eelarvamus”) viimane film, mis keskendub Suurbritannia tolleaegse peaministri, Winston Churchilli ametisse tulemisele. Sündmustik hargneb lahti 10. mail, mil Churchill ametipostile vannutakse ning keskendub raskele algusperioodile, sest samal ajal oli natside poolt Dunkerque’i linna sisse piiratud üle 300 000 briti ja liitlasvägede sõdurit. Nagu me ajaloost teame, siis tänu evakuatsioonile nimega ”Dünamo” päästeti suurem osa briti sõduritest (liitlaste omadest natuke vähem, eriti palju kaotusi oli prantslastel).

Dunkerque’i olukord ei olnud Churchilli ainus fookus, sest tal lasus poliitiline surve natsislikku Saksamaaga rahu sõlmida – mida muidugi ei juhtunud, aga rahuläbirääkimiste võimalikkusele pandi filmis palju rõhku ning mehe raudsele tahtele mitte minna lihtsamat vastupanu teed.

Gary Oldman on näitleja, kes kuulsa Teise maailmasõja ikooni kingadesse astus ning väga hea rolli tegi. Eriti arvestades, kui vähe ta tegelikult Churchilli meenutab! Mina vähemalt tundsin, et maneerid ja kõneviisi sai ta üsna selgeks. Samuti jäin ma rahule kõnega, milleni terve film sisse juhatas. Ka näidati Churchilli väga inimlikust küljest, ta polnud  nn ”vana, torisev, viskit joov ja sigarit suitsetav mees”, vaid hoolis tõsimeeli rahvast ja et Suurbritannia tuleks sõjast võitjana välja. Abikaasa ja perekonna toetus oli raudne tugi, millele mees rasketel aegadel toetus.

Kui nuriseda, siis oleksin ma oodanud pikemat ajaperioodi kui paari maikuu nädalat aastal 1940. Tundus, et kahetunnise filmi sisse jäi kuidagi vähe sündmusi. Ajaloohuvilisena oleksin vähemalt tahtnud näha sündmusi peale ikoonilist kõnet, mille mees kuu aega hiljem pidas. Sündmustik ise oli aeglane, mis oli samas oodatav. Kuid põgusa sissejuhatusena Winston Churchilli ellu, tema poliitikasse ja võimesse Teise maailmasõja ajal olulisi otsuseid langetada on ”Süngeim tund” väga hea film. See annab ettekujutuse mehest, kes oma kiire otsustusvõimega kahtlemata päästis sadu tuhandeid sõdureid ning juhtis riiki raskel ajal nii, nagu teised seda ei suutnud.

Vahemärkusena oli tegelikult film hea meeldetuletus maa-alusest punkrist, ühest mitmest sõjamuuseumist Londonis, mida mul õnnestus novembris ka oma silmadega näha. See oli koht, kus peaminister ise järgmiseid käike planeeris ja otsuseid vastu võttis. Filmi jaoks ehitati siiski ruumid nullist ja päris võtted punkris ei toimunud, aga põnev oli näha neidsamu ruume, kus ka ise kõndisin.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.