Oscari filmiauhinnad jagatakse juba neljandal märtsil ning kuna mul on kombeks iga aasta vähemalt pooled nominendid ära vaadata, siis ka see aasta pole erand. Päris iga filmi kohta ma arvustust ei kirjuta, näiteks ”Vee puudutus” (Shape of Water) tekitas vastakaid emotsioone (kaunis, kuid väga kummaline lugu).
Steven Spielbergi poolt lavastatud Salajased paberid on sissejuhatus Ameerika ühendriikide ajakirjandusele 70ndatel, täpsemalt Pentagoni paberite skandaalile, mil nii Washington Post kui ka New York Times avalikustasid salajasi dokumente Vietnami sõja kohta. Nendest ilmnes näiteks see, et kongressile ja avalikkusele teadmata laiendati Vietnami sõjategevust Laosi ja Kambodža lähiste territooriumite pommistamistega ning et sõja kaotus oli teada ammu enne selle juhtumist (kuid seda jätkati). Dokumendid pääsesid Timesi kätte, mis sai avalikustamise keelu, kuid Washington Post jätkas paberite avalikustamist. Tol ajal oli suur küsimus üleval, et kas need paberid olid USA julgeolekule ohuks, vastusena otsustas Ülemkohus ülekaalukalt et ajakirjandus võib neid salastatud dokumente avalikustada.
Filmi suurim eesmärk pole niivõrd ajalooline lugu, sest tegu on avalikkusele suhteliselt teadaoleva skandaaliga (nagu ka Watergate-i skandaal, mis toimus aasta hiljem), vaid pigem näidata taaskord, eriti Donald Trumpi administratsiooni ajal, kui oluline on vaba ja sõltumatu ajakirjandus. See on oluline, sest me teame võrdlevalt Venemaa ajakirjanduse kallutatusega, kui palju mõjutab riiki info mis jõuab massidesse. Mulle meeldis ka see, et vastukaaluks ajakirjanikuameti teatavale romantiseerimisele näitas Spielberg filmis, kuidas ajakirjanikud kasutasid ära ka hüvesid, mis nad said valitsusele niivõrd lähedal olemist. Avaldatud lugude iseloomust sõltus, kuhu neid õhtustama kutsuti ja kellega nad sõbrustasid. Pentagoni paberite avaldamine oli tol ajal väga julge samm.
Kuid Salajastes paberites on peale ajakirjanduse rolli olulisuse ka palju ühiskonnakriitikat šovinismi teemal 70ndate ühiskonnas, kus oli endiselt haruldane et naiste hinnangut päevakajalistes küsimustes küsiti, samuti olid nad väga harva kõrgetel ja vastutust nõudvatel ametikohatel. Katharine Graham (Meryl Streep) oli üks esimesi naissoost kirjastajaid Ameerika ühendriikide loetuimates ajalehtedes. Meryl Streep ei kehasta Katharine-i siiski kui tulihingelise feministina, vaid naisena, kes võttis omaks vastutuse, tegi oma tööd ning figureeris meeste maailmas malbe, kuid siiski otsustuskindla naisena. Selline roll tagas selle, et filmi fookus ei läheks ajakirjanike eetikakoodeksilt üle feminismile. Võrdväärselt hea rolli tegi muidugi Tom Hanks, kes kehastas Ben Bradlee’d. Ben Bradlee oli Washington Posti peatoimetaja aastatel 1968-1991 ning mõneski mõttes Nixoni presidentuuri ajal rahvuslik kangelane, kuna seisis jõuliselt sõltumatu ajakirjanduse eest.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on väga huvitava, ajalooliste sündmuste osas detailirohke ning mõtlemapanema filmiga. Võib ka analüüsida, et kas ajakirjandus on tänasel päeval (peale tehnoloogia) mõneti muutunud, mina arvan et ei ole. Alati on neid, kes on nõus põhimõtete nimel avaldama riskantseid lugusid ning teisi, kes tahavad kindlustada häid suhteid mõjuvõimsate inimestega. Spielberg tõestas veelkord, et on tõeliselt hea jutuvestja.