Neljapäeval vaatasin kinos midagi tõeliselt head – Rian Johnsoni lavastatud filmi ”Nugade peal”. Tegu on klassikalise whodunnit-tüüpi mõrvamüsteeriumiga, kus loo keskpunktiks on mõrvari ära arvamine. Väga huvitavaks tegi filmi see, et ühest küljest meenutas Agatha Christie lugusid, teisest küljest asusid tegelaskujud väga tänapäevases maailmas. Näiteks mõis ja selle sisustus meenutasid möödunud sajandi algust, samas teises stseenis olid VHS kassetid, mille populaarsuse tipp oli tõenäoliselt 90ndatel. Järgmises stseenis oli noortel käes iPhone ning arutati immigrantide küsimuse erinevaid tahke (vähemalt teame lavastaja poliitilisi eelistusi, haha). Samas selline eri kümnenditelt laenamine toimis. See oli tõsiselt äge.

Näitlejatest võiks välja tuua Chris Evansi ja Daniel Craigi rollid, kellest viimane tegi eriti hea näitlejatöö. Ootasin seda hetke, mil see Ameerika lõunaosariikide aktsent ebausutavaks muutub, aga see oli nii usutav. Aktsent, tegelaskuju, veider huumor – lihtsalt fantastiline. Kuid üldiselt olid kõik näitlejad väga eeskujulikud ning selle kohta, et tegu polnud karakterikeskse looga (mida paljud head filmid on), olid tegelaskujud väga elulised. Kui võrrelda seda filmi Agatha Christie ekraniseeringuga ”Mõrv Idaekspressis” (2017), siis tänu huumorile ja meeldejäävatele tegelaskujudele ei kannata need filmid erilist võrdlust. Omanäolisust lisas ka see, et ühest küljest oli film mõrvalugu, samas ka komöödia, draama ning oskuslikult oli lisatud õuduselemente.

Kui nalja teha, siis andestan Rian Johnsonile ”The Last Jedi” eest. ”Nugade peal” oli kui sõõm värsket õhku. Jään huviga ootama, millega ta järgmisena vaatajaid üllatab.