”Kratt on eesti folklooris nõiduslik olend, kes tule- või sädemejoana ringi lennates mitmesugust vara (vilja, rõivaid, raha jne) kokku veab”

Hiljuti õnnestus mul seda Kratti kinolinal näha ja pean tunnistama, et tegu oli ühe tõsiselt hea Eesti filmiga. Õigem oleks öelda, et lausa absurdselt hea. Mitu inimest hoiatasid, et film on väga kreisi ja isegi eelteadmisega polnud ma valmis selliseks elamuseks. Lugu algab väga tagasihoidlikult – vanemad jätavad kaks koolilast vanaema juurde, sest nood istuvad liiga palju telefonis. Ise sõidavad nad samuti end leidma. Hoogu koguvad ka alternatiivsed tegevusliinid – veidi ära pööranud (ja samuti facebookisõltlastest) sekt oma sooviga päästa püha mets, neile vastu seisev raietöötaja ning Ivo Uukkivi poolt mängitav õnnetu vallavanem. Kui Krati nimeline tegelaskuju mängu tuleb, siis algab täielik kaos. Aga täpsemalt näete filmist.

Filmi kõige naudivatavam osa oli terav ühiskonnakriitika (ususektid, netisõltuvus) ja viis, kuidas nende üle nalja tehti. Sündmustiku poolest väga kaootiline Kratt sisaldas endas vaimukaid nalju ja parajas koguses situatsioonikoomikat. Näiteks üks hea hetk oli stseen, kus poiss nägi satanismi sümboliga raamatut ja järeldas, et see on nõukaajast pärit. Kõigest sirp ja vasar oli puudu. Samuti Krati pitsa tegemine (kes teavad, need teavad). Ma pole kunagi Saagi näinud, aga see hetk võttis film ikka täiesti uue pöörde. Päris mitu korda mõtlesin, et mida ma kinno vaatama tulin, aga see emotsioon tegigi filmi heaks. Kunagi ei teadnud täpselt, mis järgmiseks juhtub. Vahepeal oli rõve, vahepeal naljakas, aga kordagi ei hakanud igav. See oli heas mõttes väga kreisi film. Absurdihuumori austajatele kohustuslik vaatamine!