Filmiarvustus: Kolm reklaamtahvlit linna servas

Alustame sellest, et kellele on meeldinud Martin McDonagh filmid  ”In Bruges”Seven psychopaths” või Tarantinolik stiil üleüldiselt, peab minema vaatama seda filmi. Väga karakterikeskne, fantastiline ja originaalne käsikiri,  sündmustik, mis üllatab keerdkäikudega – paremaks minna ei saa. Ma loodan, et see film haarab vähemalt mõned Oscarid, eelkõige parima käsikirja/ best original screenplay oma.

Ilma et filmilõbu ära rikuksin on rääkida üsna vähe. Lugu algab pihta ühest Missouri väikelinnast, kus tapetakse jõhkral viisil noor neiu. Mõrvatud neiu ema (Frances McDormand) on häiritud politseinike tegevusetusest ning maksab kolme suure reklaamtahvli üüri eest, et kajastada väga provotseerivaid sõnumeid. See haarab kohalike politseinike tähelepanu, ning edasine on tume komöödia segatuna kokku draamaga. Väikelinna kohalik politseinik Dixon (Sam Rockwell) on omamoodi komöödiline kuju, kes filmi keskel veel vaatajat üllatab. Viimase ema (Sandy Martin) on lust vaadata. Woody Harrelson kehastab moraalse politseiniku arhetüüpi ning on ainus kes peategelase raevu mõistab. McDormand on oma raevu ja väliselt ükskõikse suhtumisega filmi kandev jõud. Ta on jõuline, vanduv, force to reckon with tegelaskuju. Ilma temata (ning Sam Rockwellita) poleks film pooltki see, mis ta on. Kõige paremad filmid on alati karakterikesksed. Ning veel parem on kui kahetunnise filmi jooksul tegelased ka muutuvad.

Samas pole Tarantinoga palju võrreldud McDonaghi kirjutatud ja lavastatud film päris igaühele, kuna vandumist on väga palju ja vägivalda ka. Kuid need kuuluvad filmi ja musta komöödia juurde ning teatud hetkedel pole vaataja kindel, kas ta peaks naerma või kohkuma. See oli kõige nauditavam osa. Kui oled suurem filmifänn, siis teatud hetkedel hakkad eeldama, mis juhtub järgmiseks kuna ülesehituselt paraku on paljud filmid sarnased, aga ”Kolm reklaamtahvlit linna servas” pole etteaimatav. Isegi lõpp oli minu jaoks üllatus, kuid tagant järgi mõeldes vaid selline lõpp sobiski.

Nuriseda ei oska mitte millegi üle, sest nüansirohkust ja nauditavat dialoogi (isegi, kui see oli vahel 50% vandumine) oli nii palju, et muigama pani see ning mõni absurdsem stseen mind mitmeks päevaks. Kõik tegid nii hea ja vahetu rolli, et raske on leida midagi halba. Sellistelt näitlejatelt ei saagi vähemat loota, ning mina jään suurima põnevusega ootama, mida põnevat Martin McDonagh oma sulest järgmisena välja mõtleb. Ning mida tolle loominguline vend Quentin Tarantino järgmiseks lauale toob?

Võrdlevalt ma ütleksin, et Tarantino on agressiivsem oma filmides, šhokeerivam ja dialoog veel teravam. McDonagh on viimase leebem variant, kuid mõnel määral meeldib tema humoorikas stiil mulle isegi rohkem. Originaalsust on neil mõlemal kuhjaga.

 

10/10

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga