Esimene 10K jooks tehtud!

Eile jooksin ma oma esimese 10K ehk 10-kilomeetrise distantsi 72 minutiga ning tunne on uskumatult hea!
Ma olen loomuselt väga püsimatu ning mitmekülgsete huvidega inimene, seega mul on alati olnud raske pühendada end mingile regulaarsele tegevusele, võtame näiteks sporditegemise. Ma ei tee sedagi 100% regulaarselt, aga piisavalt regulaarselt, et areneda tuntavalt. Veel üheks näiteks võib tuua raamatute lugemise. Ma loen korraga vähemalt kolme, nelja raamatut. Paar neist on tihti mitte ilukirjanduslikku laadi, seega loen neid pisteliselt, aga lõpuks ikkagi ilusasti läbi. Ilukirjandust loen jutiga läbi harva, vaid siis kui lugu ja kirjastiil meeldib algusest lõpuni. Samamoodi meeldib mulle multitaskida mitme asjaga, aga 10K jooks nõuab sellessuhtes ikkagi pühendumust, mistõttu ma nii rahul selle saavutusega olengi.

Ma mäletan oma esimesi kilomeetreid, kui aasta alguses jooksma hakkasin. Valu on reaalne. Keha harjub jooksmisega minu kogemusel oma kuu aega, juba selle faktiga, et jalalihased teevad peatumata tööd. Rõhk on just sellel, et peatumata, sest koolis käies kehalise kasvatuse tundides ma ju ikka jooksin, aga proovisin nii-öelda viilida, sest too hetk vihkasin seda. Mulle ei meeldinud sport, sest jooksin aeglasemini kui teised tüdrukud, aga alles nüüd täiskasvanuna näen, kuidas mitte võrrelda end teistega.  Tähtis pole see, kus sa praegu oled (võrreldes teistega), vaid kuhu sa edasi jõuad, ning nautida samal ajal teekonda. Seega, kes te praegu selles algstaadiumis olete, ärge andke alla! See (esimesed kilomeetrid) on kõige raskem staadium jooksus ja arengus 10K-ni ja poolmaratonini, ning edasi LÄHEB kergemaks. Kuid mitte kergeks, sest jooks jääb alati kehale pingutuseks (muidu teeksid seda kõik).

Esimestest kilomeetritest 5K-ni on minu kogemusel kõige tuntavam areng, sest inimene liigub harjumatusest joosta kilomeeter järjest kuni oskuseni joosta 5 kilomeetrit järjest, ning seda tehes õpib ta ka oma jõudu jaotama. Joosta võib mitut moodi, näiteks joosta esimesed paar kilomeetrit kiiremini ja kolmas-neljas aeglasemalt või siis vastupidi – joosta alguses 2 aeglasemalt, ning hiljem kui on jalalihased soojaks joostud, joosta viimased kilomeetrid kiiremini. Viimane ehk negative splits on oluliselt populaarsem ning tunnustatum viis, mis peaks ka väljenduma paremates aegades. Kui 5K on joostud, siis areng 10K-ni pole minu kogemusel enam nii suur hüpe. Siis on kõige suurem väljakutse see, et kuidas oma keha jõutagavara jagada, et joosta kaks korda kauem. Kuid koormuse endaga on keha harjunud. Minu jaoks nägi see areng välja selline, et jooksin 5, siis juba 6, 7,8 ja lõpuks hüppega 10 kilomeetrit. Vahepeal tegin vahele 5K ringe, kui energiat nii palju ei olnud või tahtsin paremat aega joosta.

Praeguseks tean, et tahan teha kahte tüüpi jooksuringe. Lühikesi ja väiksema ajaga (proovida joosta efektiivsemalt) ehk 5K-jooksud ning pikema distantsiga, et näha kui kaugele ma suudan oma keha pushida. Hetkel on kavas joosta 15K veel see aasta ning miks mitte poolmaraton järgmisel aastal? 🙂 Tahan kuidagi saada lahti nendest üliaeglastest sörgiringidest, sest näiteks oma 10K jooksus jooksin ma kaks kilomeetrit 8 min/km, teised valdavalt alla 7 min/km kiirusel. Ma olen enam-vähem rahul oma keskmise kilomeetri kiirusega, aga aeglased ringid tirivad seda keskmist alla. Teisalt kui 10K jooksu teha sagedasti, siis paraneb aeg peaaegu iseenesest. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.