Emily St. John Mendel ”Jaam üksteist”

”Jaam üksteist” oli mul juba pikalt potentsiaalses lugemislistis. Kuna ulmeriiuli ette satun võrdlemisi tihti, siis olin teadlik tollest veidra süžeega raamatust kus Rändava Sümfoonia nimeline trupp liigub mööda gripiepideemiast laastatud maad ja etendab Shakespeare’i. Tollal tundus see kuidagi liiga absurdikas (Shakespeare ning maailmalõpp?), aga tegelikult osutus raamat väga heaks lugemiselamuseks. Selle maailmalõpujärgse romaani teeb originaalseks raamatu helge toon temaatika raskuse kohta. Lugu on antud edasi läbi peamise tegelaskuju, näitleja Arthuri kokkupuudete erinevate inimestega enne ja pärast tsivilisatsiooni hukku. Tema tegelaskuju on lihtsalt ühisosa, kellega on teised tegelased mingit pidi seotud. Tema eksnaine Miranda, eraklik naine kellele meeldib joonistada koomiksit nimega Jaam Üksteist, mehe kunagised sõbrad, noor tüdruk kellele juhuslikult satuvad koomiksid kätte ja kes proovib mäletada, mis tunde tekitas elektrivalguse nägemine.

Lapsed, kes kunagist maailma enam ei mäleta, räägivad internetist, õhku tõusvatest lennukitest ja elektrivalgusest nagu maagilistest, mineviku hõlma vajunud asjadest. See andis raamatule väga nostalgilise tooni. Teatavas mõttes võib ”Jaam ühtteist” näha kui armastuskirja tänapäeva maailmale ja kõigele, mis on selles hästi, eriti just selles mis puudutab tehnoloogia võidukäiku. Modernse maailma võlust saab kõige paremini aru selle puudumisel.

Inimesed, kes mäletasid vana maailma, kandsid mälestusi kui rasket koormat ja need kes sündisid peale seda, kohanesid ja proovisid elus uutmoodi mõtet leida. Huvitav on märkida, et ”Jaam üksteist” kritiseerib ka teatavat äärmuslikku religioosset mõtlemist, kuna romaani negatiivne kangelane on inimene, kes usub et kõik juhtub põhjusega ning need kes ellu jäid on teatavas mõttes ”väljavalitud”.

Muuseas, see on juhus et minu kaks suhteliselt lähestikku loetud raamatut (koos ”Vongozeroga”) on mõlemad gripiviirusest laastatud maailmatega. Tegelikult ütles autor, Emily St. John ühes intervjuus, et see on juhus et ta valis gripiviiruse. Kui ta oleks kirjutanud tuumakatastroofist, siis tegu oleks olnud poliitilise raamatuga ja see polnud ta eesmärk. Tegelikult on raamatus ulmega üsna vähe pistmist, peale selle et sündmustik toimub katastroofijärgses tulevikus.

Tegu on väga nostalgilise, minevikku vaatava, unistava ja omapärase raamatuga inimestest, kes on pidanud leppima maailmaga nii nagu ta on ning leidma selles uut mõtet ja ilu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga