”Loovus. Inimaju uuenduste ajastul” on juba olemuselt väga uudne raamat. Ideedest ja loovast mõtlemisest on palju kirjutatud, aga sellest, et mis konkreetselt ajus toimub kui inimene mõtleb loovaid ideid, palju raamatuid pole. Neljakümnendatel sündinud Elkhonon Goldberg on kognitiivne neuroteadlane, kelle peamine panus neuroteadusesse on tema uuringud ajupoolkerade erinevuste kohta (ingl. k teaduslikum termin hemispheric specialization).
Populaarteaduses on varasemalt kirjutatud parema ja vasaku ajupoolkera erinevustest, aga Elkhonon Goldberg arendab neid ideid natuke teise nurga alt edasi. Selle asemel, et liigitada kindlad mõtteprotsessid vasaku ja teised parema alla, analüüsib ta, et iga kord kui me teeme selgeks õpitud tegevust, aktiveeruvad pigem vasaku ajupoolkera ühendused. Kui peame lahendama uut tüüpi probleemi, tuleb kasutusele parem ajupoolkera. Mitte küll päris nii must-valgelt, sest ilmselgelt on koguaeg aktiivne ka vasak, aga jutt käib pigem juhtivast ajupoolkerast. Seda mõtet illustreerib ta raamatu jooksul korduvalt, tuues näiteks närvivõrgustikke ja fMRI masinaga tehtud ajukuvamisi.
Sissejuhatuses on palju juttu sellest kuidas tehnoloogiaajastul uuenevad teadmised sellises tempos, et inimesed peavad elu jooksul mitu korda ümber õppima. Kui varem said inimesed ühe korra selgeks õpitud ametiga elu lõpuni hakkama, siis nüüd on 10 aastat vana info mõnes valdkonnas juba iganenud. Info kiirest tulvast ja muutumisest tulenevalt peab üksikisiku aju olema loov. Autor tõdeb ka seda, et esineb mitut tüüpi loovust. Tihtipeale kui öeldakse, et mingi inimene on loov, siis mõeldakse et see omadus laieneb kõigele mida ta ette võtab. Kuid näiteks musikaalselt andekas inimene ei pruugi olla teistes valdkondades sama loov, sest selline loovus tekib reeglina aastatepikkuse teadmiste ja oskuste vilumisega. Näiteks viidatakse katsetele, kus inimesed lahendavat uut testi: alguses kasutatakse õppimisel peamiselt paremat ajupoolkera, alles oskuste kasvades, testi mitu korda lahendades kasutatakse rohkem vasakut ajupoolkera. See on tegelikult huvitav, sest viitab et loovusel on oma koht õppeprotsessis (me kõik õpime erinevalt), aga ka siis kui mingi ala on selgeks õpitud, aitab parem ajupoolkera uuenduslikult välja mõelda kuidas mingit ülesannet kiiremini lahendada.
Seega loovuse üheks eelduseks on, et inimene oleks oma ala spetsialist või vähemalt omaks arvestatavat kogemust. Mis puudutab ootamatuid loomesähvatusi, mis ”lihtsalt tulevad pähe”, siis sellesse autor ei usu. Reeglina eelneb igale uuele ideele ikkagi mentaalse pingutuse ja puhkuse tasakaal. Usun, et nii mõnigi inimene on täheldanud, et kui ta süvenenud mõtlemise asemel korraks püsti tõuseb, jalutab ja lõõgastub, siis ”tuleb lahendus ise kätte”. Raamatus kutsutakse puhkuse faasi mentaalseks uitamiseks, mil inimese aju teadlikku, pingutatud mõttetööd ei tee, vaid ”mõtted liiguvad loomulikult”. Võib öelda, et kui mentaalse pingutuse ajal on aju eri osad elektriliselt aktiivsed, siis mentaalse uitamise ajal on aktiivsus väiksem. Nende kahe seisundi tasakaal, kuid samas ka mitmete erinevate ajupiirkondade, nii vasaku (keelelise ja tuttava info) kui ka parema ajupoolkera loomingulisus, erinevad neurotransmitterid eesotsas dopamiiniga loovadki eeldused uudseks ideeks. Iseenesest mõista läheb raamat kordades rohkem süvitsi, aga lühidalt võib loova mõtlemise seisundit nii kirjeldada.
Teoses kasutatakse rohkelt neuroteaduslikke termineid, nagu prefrontaalne korteks ehk otsmikusagar, von Economo neuronid, assotsiatsioonipiirkonnad jne. Tasub mainida, et tegu pole kiire ja kerge lugemisega, vaid põhjaliku ja nüansirikka teatmeteosega. Ei saa samas ka öelda, et ma ei soovitaks raamatut inimesele kes ajust esmakordselt loeb, sest kui huvi on olemas siis on tegu tohutult haarava lugemisega. Väga palju huvitavaid viiteid oli keele tekkele ja evolutsioonile. Miks arenes keel ikkagi välja ainult inimesel, aga mitte suurtel inimahvidel? Kas pole huvitav, et inimlaps õpib keele abil seostama objekte, samas kui esimesed inimesed õppisid esmalt mõttes erinevaid objekte seostama ja kategoriseerima, ning alles siis kujunes välja keel? Ehk areng on vastupidi pööratud ja üksikisiku jaoks kiirem. Ning kas pole veider, et viimasena arenes inimestel välja prefrontaalne korteks? See on peamine piirkond, mille abil me langetame elu määravaid otsuseid nagu karjäärivalik, kohene nauding vs pikaajaline kasu jne. Võib öelda, et see määrabki suures osas inimese küpsuse (areneb ta ju lõplikult välja 30ndate alguses). Mis ei tähenda seda, et noor inimene teeb valesid otsuseid, aga tõenäoliselt otsustaks ta nii mõnegi asja kümme aastat hiljem teistmoodi.
Kokkuvõtvalt, raamatus on suurel hulgal väga huvitavaid küsimusi ja võimalikke selgitusi aju loovuse, selle evolutsioonilise aspekti, aga ka loomade loovuse kohta. Mulle meeldib, et autor viitab paljudele teistele teadlastele ning nende ideedele. Tegu pole puhtalt oletustega, ning kui mõni ka oletus on, siis on nõnda ka kirjutatud. Mõtlemisainet jagub pikaks ajaks. Pean tunnistama, et peale raamatu lugemist taban end vahel mõtlemast ”Kas praegu selle situatsiooni lahendamisel aktiveerusid mul peamiselt parema ajupoolkera ühendused või oli tegu tuttava situatsiooni meenutusega ehk vasaku?”. Huvitav on analüüsida seda, mille abil me analüüsime.
Kirjastus: Tänapäev
Tõlkija: Vallo Kask
Ilmumisaasta: 2018